Tööstus oli juba algusest peale mingil määral seotud Peeter Suure merekindlusega, vastasel juhul poleks ta saanud paikneda Kopli poolt Tondi kasarmute juurde suunduva kindlusraudtee kõrval. Esimese maailmasõja aegsetelt linnaplaanidelt näeme, et Lille ja Sõle tänava vahel oli sellel raudteel ka vahejaam “Baltika”. Peatuse nimi tulenes kohaliku tellisetööstuse nimest.

Vene riik võttis tellisevabriku rendile

Vabrik kuulus algselt AS-ile Jürgens ja Ko. Juba 1914. aasta algul tahtis Vene riik vabriku ära osta. Ilmselt nõudsid omanikud vabriku eest liiga suurt summat ning 31. mail 1914 võttis Vene valitsus telliskivivabriku rendile, vabriku omanikul säilis edasimüügi õigus. Rendileping sõlmiti seitsme aasta peale, mille eest vabrikuvalitsus sai 228 000 rubla. Vabrik läks merekindluse ehitusosakonna kätte ja kogu toodang kindluse ehitusele.

Vene valitsus ehitas vabriku juurde 33 kivikuivatamise kuuri, ühe silla, ühe masinamaja ja umbes 2,5 versta (ligi 2,7 km) raudteed. Vabrikusse muretseti veel lokomotiiv ja telliskivipress. 1916. aastal ostsid Baltika Eugen Christiansen ja Friedrich Badendieck.

Baltika töötas algul täie võimsusega. Siin valmistatud kividest on ehitatud kõik Tondi kasarmud, punased kasarmud Kopli tee ääres jpm. Peamine tellija oli sõjaministeerium, kes vajas tohutul hulgal ehituskive. Sõja lõppedes hakkas tehas kiratsema. Kuna hooned seisid järelevalveta, vedasid Pelgulinna ja Lilleküla elanikud kõigepealt kivide kuivatamise lauad endale kütteks. Sama teed läksid ka puidust hoonete seinad. Mõne aasta jooksul lammutati ka ülejäänud hooned. Tellisetehast meenutas veel kaua üksik kõrge korsten lagedal väljal, kuni 1937. aasta augustis see lõhati. 1920. aastate algul ehitati lammutatud tööstuse asemele vastu Paldiski maanteed kaks eluhoonet.

Katsed tehast elustada kukkusid läbi

1920. aastal üritas Baltika tellisetööstust uuesti käima panna. 3. mail 1920 esitas Baltika juhatus tööstus- ja kaubandusministeeriumile kirjaliku palve. See oli põhjendatud samm, sest telliskivide hind tõusis iga nädalaga. 10. mail 1920, kui vabriku juhatus tahtis tööd alustada, sai ta ministeeriumist kirjaliku loa asemel teada otsuse, et tehase seadmed müüakse enampakkumisel. Tundub, et selliste otsuste taga oli üksikisiku võimu kuritarvitamine. Jutt ebakvaliteetsest savist pole tõsiseltvõetav, sest selles tellisetehases Esimese maailmasõja ajal valmistatud tellised ei näita praeguseni lagunemise märke. 1,5 miljonit telliskivi aastas tootva tehase uuesti käikulaskmine oleks tublisti leevendanud ehitusmaterjali defitsiiti.

1920. aastate keskel olid Paldiski mnt 48 umbes 27 350 ruutsüllasel kinnistul, mis omal ajal kuulus Baltika tellisetööstusele, kvartali sisemuses alles vaid varemed. Kuna siin asusid ka suured saviaugud, püsis oht, et hoonestamata ala muutub prügimäeks.

Seni, kui midagi ei muutunud jäi lagedal väljal seisnud Baltika korsten kohalike poiste meeliskohaks. Täismeheks loeti poissi, kes korstna siseküljel asetsevaid haake mööda korstna otsa ja tagasi alla ronis. Kuna selline ronimine polnud ohutu, siis osa alumisi haake kõrvaldati.

1930. aastatel oli korduvalt päevakorral Paldiski mnt ja Sõle nurgal asunud endise Baltika tellisetööstuse krundi korrastamine.

1936. aastal esitas näite- ja muusikaselts Ühtsus linnavalitsusele palve üürida 2500–3000 m2 suurune maa “luna-pargi” asutamiseks.

Baltika 55 meetri kõrgune korsten õhiti 19. augustil 1937. See korsten oli suure tellisetehase ainuke säilinud ehitis. Tegemist oli küllaltki keerulise ettevõtmisega. Selleks, et kõrvalised isikud lähedusse ei satuks, piiras politsei suure maa-ala ümber. Igaks juhuks viidi eelnevalt kaugemale hipodroomi tallide hobused. Õhkimist juhatasid spetsialistid: Pioneeripataljoni major N. Taari ja leitnant Siirak. Kohal viibis inseneriväe inspektor kindral Woldemar-Wiktor Riiberg, tööd jälgisid Tallinna linnapea ja teised kõrged ametnikud.

Korstna õhkimisest sai ülelinnaline sündmus

Korstnajala madalamasse ossa puuriti augud, kuhu asetati 250-grammiste pakkidena viis kilogrammi pürokseliini. Veidi pärast kella 15 käis tugev plahvatus ja korstna jalamilt tõusis tohutu suitsu- ja mullapilv. Korsten kõikus, kuid jäi seisma. Selgus, et korstnajala väliskülg oli küll purustatud, kuid betoonkorstna raudlatid osutusid tugevamaks, nii et tuli korraldada teine plahvatus.

Selleks paigaldati eelmisest plahvatusest tekkinud tühimikesse veel seitse kilogrammi lõhkeainet. Pealtnägijate mälestuste järgi käis veelgi võimsam kärgatus, korsten justkui tõusis oma aluselt üles, keskosa paisus, lõhenes pikuti ning varises lõpuks rusuhunnikuna maha.

Plahvatus oli igati eeskujulikult korraldatud. Ühtegi juppi ei lennanud kaugemale, kogu korsten varises vaid paarikümne ruutmeetri suurusele alale. Juba esimese plahvatuse järel tuli sündmuskohale rohkesti uudistajaid. Nagu alati, jooksid kõige ees kohalikud poisikesed, kes tahtsid asjaga kõige paremini kursis olla. Kohal olid ka kaks töömeest, Madis Kullamaa ja Johannes Annes, kes rääkisid korstna kunagisest ehitamisest.

Selgus, et korsten oli olnud 55 meetri (27 sülda), mitte aga 76 meetri kõrgune, nagu rahvas arvas. Korstna ehitusel töötas üleval kolm lätlast, kes teenisid tolle aja kohta väga palju – kolm rubla päevas. Iga päev ehitati betoonkorstnat vaid üks järk. Ehitusmaterjal tõmmati algul hobuste jõul vintsiga üles, hiljem kasutati auruvintsi.