Komisjoni andmed pärinesid Eesti Riigiarhiivis säilitatavatest dokumentidest ning neist selgub, et tegemist on eestlastest koosnenud üksusega, mis kandis nime Schutzmannschafts-F-Bataillon 36 ehk lihtsalt 36. politseipataljon. Novembris 1941 loodud pataljoni ülemaks oli algul major Julius Renter, hiljem sai sellele kohale üksuse 3. kompaniid juhtinud hauptmann Harald Riipalu. 1944. aastal pälvis Riipalu ühena neljast eestlastest Rüütliristi.

Riigiarhiivis Maneezhi tänaval säilitatakse paarikümnelehelist masinkirjateksti, mis kannab Harald Riipalu allkirja. Tegemist on mais 1943 kirja pandud 36. politseipataljoni ajalooga. Kuuendalt leheküljelt võib lugeda, et Valgevenes allus pataljon operatiivselt Gebietskomissariaadile Novogrudokis. Järgnevast sõjategevuse ülevaatest selgub, et pataljon lahkus Tartust 53 vagunist koosneva eshelonina 2. augustil 1942 ja jõudis 5. augustil Valgevenesse Novojelnajasse. "Edasi suundub jalarännak 28 km idapool asetsevasse Novogrodeki. Pataljon paikneb endistesse Poola ratsaväe kasarmutesse. Kohalejõudnud, on paar päeva puhkust ning pataljon rakendub partisanide vastasesse võitlusse. Sõit välja ülesande täitmisele toimub autodel - peale ülesande täitmist siirdutakse tagasi jälle alalisse asupaika. Pataljoni poolt ettevõetud aktsioonid Novogrodeki Gebietskomissari ülesandel on küllaltki edukad," kirjutab Riipalu. Kirjutaja andmeil lahkus pataljon Novogrudokist 25. augustil Novojelnajasse, kust 28. augustil sõideti rongiga Ukrainasse. Juutide eskortimisest ja hukkamisest pole sõnagi. Need arhiivimaterjalid tõendavad vaid seda, et 36. politseipataljon tõesti oli Novogrudokis.

Haarangud juutidele

Teiseks oluliseks allikaks peab uurimiskomisjon endises Parteiarhiivis Tõnismäel hoitavaid 36. politseipataljoni võitlejate toimikuid, mille koostas NKVD sõja järel.

Mõnel mehel õnnestus ülekuulaja eest teenistust politseipataljonis üldse varjata, mõnel selle üksikasju. Kõige tulemusrikkam oli aga Kuressaare NKVD, kes jaanuaris 1951 nabis kinni mitu Saaremaal elavat endist politseipataljonlast. Nende meeste toimikud annavad Novogrudokis augustis 1942 toimunust üksikasjalise ülevaate. Ülekuulamisprotokollide andmeil ei osalenud 36. politseipataljon mitte ainult juutide eskortimises, vaid ka nende mahalaskmistes.

"Saabudes Valgevenesse, meie 36. politseipataljon laaditi maha Novojelnaja jaamas, kus me asusime paar päeva. Sealt sõitsime Novogrudoki linna, järgmise päeva öösel aga sõitsime Djatlovo külla. Kohe pärast Djatlovosse jõudmist algas juudi elanikkonna likvideerimise operatsioon. Juudid aeti relvaähvardusel turuplatsile, seejärel aga veeti nad autodega linna taha mahalaskmisele. Osa juute viidi ära kinnises gaasitamisautos - Hingevõtja. See masin topiti alati täiesti täis, seejärel aga suleti tihedalt uksed. Samasugused operatsioonid viidi 36. politseipataljoni poolt läbi ka Novojelnaja jaama ja Novogrudoki linna lähistel," tunnistas ülekuulamisel pataljoni velsker Leo Pihelpuu.

Djatlovos toimunust annab ülekuulamisel detailsema kirjelduse endine politseipataljonlane Johannes-Osvald Rahumeel, kelle sõnul 36. politseipataljoni peaülesandeks oli juutide kinnivõtmine ja hiljem nende konvoeerimine mahalaskmisele. Samuti osalesid pataljoni sõdurid ja ohvitserid juutide mahalaskmistes Novogrudoki linna lähistel.

Rahumeele väitel toimusid juutide mahalaskmised 36. politseipataljoni osavõtul kolmes kohas: Novogrudoki linna, Novojelnaja jaama ja Djatlovo küla lähistel. Neist Djatlovos oli Rahumeel ka ise.

"Umbes 10. augusti ööl 1942 laaditi meie 2. kompanii veoautodele ja viidi Djatlovo külla, kus asus juutide laager. Saabudes laagrisse, piirasime selle ümber ja hakkasime juute majadest välja ajama. Kokku asus seal umbes 1000-1500 juuti. Pärast juutide väljaajamist majadest kogusime nad ühele platsile kokku, kus käskisime neil kõhuli heita, keelates tõusta. Nende ümber seisis valve - meie roodu sõdurid, nende hulgas ka mina. Hommikuks saabusid juutide laagrisse veoautod ja üks gaasitamisauto Hingevõtja. Kui autod kohale sõitsid, hakkasime juute autodesse ajama, mina ise toppisin juute Hingevõtjasse, aga ka veoautosse. Pärast seda viisime juudid mahalaskmiskohta, mis asus mõnisada meetrit Djatlovost eemal," tunnistab Rahumeel.

Juutide mahalaskmine Novogrudokis toimus Rahumeele väitel samamoodi nagu Djatlovos. 36. politseipataljon piiras juutide laagri ümber, juudid koguti ühele platsile kokku, kus neil kästi kõhuli heita. Seejärel aeti juudid veoautodesse ja Hingevõtjasse. "Ühe veoautoga sõitsin ma kaasa ja konvoeerisin 20-30 juuti mahalaskmisele. Mahalaskmine toimus linna taga. Kokku lasti maha ligi 1000 juuti," kinnitab Rahumeel.

Mahalaskmine Djatlovo külas

Kuidas juutide hukkamine Djatlovos täpselt toimus, seda kirjeldab ülekuulamisel politseipataljonlane Aksel Õunaid. Tema tunnistusest selgub, et 36. politseipataljon võttis mahalaskmisest otseselt osa.

"Umbes kilomeetri kaugusel külast aeti meid autodelt maha. Kompaniiülem Palm hoiatas kohe, et meie ees on küla, kus asuvad bandiidid ja me peame andma neile löögi (otpor). Seejärel läksime külla ja peatusime küla keskel saksa komandantuuri juures. Meie kompanii paigutati rõngana turuplatsile, kus ka mina olin, ülejäänud meie kompanii rühmad aga hakkasid mööda Djatlovo küla juute püüdma ja neid turuplatsile meie rõnga sisse kokku ajama. See kestis hommikust kuni umbes kella neljani päeval. Turule kokkuaetud olid eranditult kõik juudid, nende hulgas lapsed, vanurid ja naised, keda oli suur hulk. Pärast seda paigutati juudid Djatlovo saksa komandandi käsul kinohoonesse, kus nad asusid umbes kaks nädalat, pärast seda aga kõik juudid lasti maha.

Meie kompaniist eraldati kaks rühma, kus minagi olin, Djatlovo kinos asuvate juutide valvamiseks. Seejärel hakkasid saabuma veoautod, kuhu laaditi juudid - lapsed, naised, vanurid ja kõik mehed - ja seejärel viidi minema. Nagu mulle minu rühmaülem rääkis, mahalaskmisele.

Umbes seitsme päeva pärast, augustis 1942, toodi kuskilt Djatlovosse jalgsi jälle umbes 50 juuti, kes lasti küla lähedal maha. Selle mahalaskmise ajal asusin umbes viiekümne meetri kaugusel august, mille ääres juute maha lasti. Enne seda, kui meid saadeti juutide mahalaskmiskohta piirama, instrueeriti meid, et kui keegi juutidest püüab põgeneda, tuleb tema pihta tulistada. Aga juutidest ei üritanud keegi põgeneda. Sakslased viisid juudid augu äärde ja tõukasid nad elusalt alla, 36. politseipataljoni sõdurid aga tulistasid neid otse augus. Üks inimene oli ainult haavatud ja ta kaua aega veel vaikselt karjus. Seejärel sõdurid, kes viisid mahalaskmist läbi, hakkasid tulistama kogu auku, pärast mida karjed lakkasid. Nende mahalaskmiste järel terve 36. politseipataljon rivis suundus Novojelnaja jaama, kus laaditi eshelonile ja saadeti Ukrainasse," tunnistab Õunaid.

Kui toimikutes Djatlovo massimõrva kohta kirjapandu tõele vastab, sooritasid hukkamistes osalenud 36. politseipataljoni liikmed sõjakuriteo. Samas ei tohi unustada, kus ja kuidas arreteeritutelt need ülestunnistused kätte saadi.

Seega pole teada, palju on toimikus ülekuulatava enda ja palju ülekuulaja juttu. Riigiarhiivis töötav ajaloolane Erich Kaup juhib tähelepanu sellelegi, et NKVD toimikud ei ole tõendid, millest piisaks süüdistamiseks. Ilmselt mõistis seda ka sõjatribunal, määrates näiteks Leo Pihelpuule karistuseks 25+5 aastat. "1951. aastal oli juba käivitunud sõjakurjategijate otsimine ja kui oleks dokumente leitud, oodanuks mehi surmanuhtlus, mitte aga 25+5," selgitab Kaup. Inimsusevastaste kuritegude uurijail on seega tööd veel kuhjaga, kuna praeguste allikmaterjalide põhjal ei saa kahtlustele vaatamata 36. politseipataljoni kaljukindlalt sõjakuritegudes süüdistada.

Pekka Erelt