Mitte üks valitsus ega riigikogu ei kahelnud selles, et Eesti suureks eesmärgiks on ühinemine Euroopa Liidu struktuuridega. Tuleb ju meeles pidada, et Balti riigid olid esimesed ja siiani ainsad Nõukogude Liidu liiduvabariigid, kes taolise ülesande suutsid täita. 2003 aasta referendumil andis ka Eesti rahvas, kuigi siis ehk veel mõnevõrra kõheldes, vabalt oma toetuse Euroopa Liiduga ühinemisele. 3. mail 2004 oli minul suur au olla tõrvikutekandjate, kes viisid Eesti Euroopa Liitu, viimaseks lüliks ja ulatada Strasbourgis tolleaegsele Euroopa Parlamendi Presidendile Pat Coxile meie imekaunis sinimustvalge lipp, mis mõne hetke pärast koos üheksa teise uue liikmesriigi lippudega uhkelt lehvis Prantsuse sinises kevadtaevas. Meie, eestlased, olime Euroopas tagasi.

Mida see liikmelisus on meile andnud, seda on raske ülehinnata. Kas oleksid meie linnad, külad, haiglad jne sellised, nagu need praegu on, ilma Euroopa Liidu tõukefondide toeta? Vaevalt! Aga kõige tähtsam - Euroopa Liit ja NATO on andnud meile tugeva julgeolekugarantii. Meiesugune pisiriik ei tohi iialgi unustada oma kurba ajalugu - sellest on vaja õppida.

Kaja Kärneri saates "Reporteritund: riigikogu 100" 24. aprillil, kus olid koos endised riigikogu esimehed, oli meie ühine soovitus Teile, härra Põlluaas, mitte unustada seda, et Te olete nüüd riigikogu kui institutsiooni kõige tähtsam esindaja, mitte oma erakonna aktiivne hääletoru. Austagem siis, mida on teinud eelmised riigikogud ja valitsused. Ka see on meie ajalugu ja enamuse valik.