“Olen väga väsinud viletsatest kirjutistest erinevates väljaannetes, milles on väga vähe tõtt. Tulge minu juurde, olgu. Sellest saab minu viimane intervjuu meediale. Mulle aitab poliitikast!” ütles 54-aastane naine telefoniintervjuus venekeelsele nädalalehele Den za Dnjom.

Pärast poja surma hakkasid tema pangakontole raha kandma täiesti tundmatud inimesed – venelased, eestlased, üks kanne oli tehtud isegi kaugest Uruguaist. “Meile ei öelnud nende nimed midagi. Kuid ilma nende abita ma ära ei elaks,” lausub Ganina.

Tema sõnul oli Dmitri kodupoiss, kes ei huvitunud kunagi poliitikast, teda huvitasid rohkem töö, õppimine. Dmitri soovis saada arhitektiks, õppis usinalt eesti keelt. Oma elu viimasel päeval sattus ta juhuslikult rahvahulga sisse, koos sõpradega. “Mäletan, et räägin talle telefonitsi – “Pojake, mine kiiresti ära, seal on ohtlik!” Aga tema: “Ema, varsti lähme! Siin on lihtsalt nii lõbus!” meenutab Ganina. “Tema võttis seda kui suurt diskot.”

Kalmistul andis Venemaa Suursaatkonna esindaja Ganinale seitse tuhat krooni sularahas. Venemaa Föderatsiooni välisministri Sergei Lavrovi tungival palvel anti naisele advokaat.

“Kõiges muus aitasid lihtinimesed. Ma olin üldse ilma rahata, meil ei olnud raha mitte ainult matuste, vaid ka elamise jaoks. Olime sellises ängistavas puuduses. Mustvee linnapea Kulkov lubas transportida poja surnukeha ning Andrei Zarenkov helistas, rääkis, et tuleb surnukambrisse ja aitab. Ma muudkui küsisin surnukambri juures, kus ta on, see Andrei, kuid teda polnud. Tema helistas, rääkis, et korjab Euroopas, Brüsselis raha mälestussamba jaoks, korjas mõned tuhanded eurot, varsti annab üle, kuid varsti on Dima surma aastapäev, aga sellest Andreist pole midagi kuulda,” jutustab Ganina. Tiit Vähi kompanjon Sillamäe sadamas, nimega Dmitri (nii talle öeldi Peterburi kaasmaalaste kontoris) andis naisele Venemaal ravimiseks raha.

On ka palju inimesi, kes Ganina sõnul üritavad teha tema pojast “poliitilise võitluse lippu”. Käis Venemaa televisiooni võtterühm, võttis Dmitri foto.

Hiljem nägi Ganina seda pilti suurendatuna “Naši” demonstratsioonil Eesti Suursaatkonna juures Moskvas. “Kui tuli televisiooni võtterühm Venemaalt, ütlesin neile: “Tõenäoliselt te pettute”. Nemad aga arvasid, et tema (Dmitri) on ideeline kaitsja, Öise Vahtkonna liige. Mina näitasin neile Dima kirjandit. Nemad jätsid selle tähelepanuta. Tema avaldas selles esimest ja viimast korda oma arvamuse kõikide nende Venemaa ja Eesti suhete kohta, nii nagu tema sellest aru sai. Ning tollest ajast ei tulnud selle juurde kunagi tagasi. See polnud talle huvitav,” meenutab Ganina kibedusega.

Kaks aastat tagasi kirjutas Dmitri oma kirjandis: “Ajalugu õpetab meid tunnistama, mitte kordama mineviku vigu. Ülistama ning jäljendama isikuid, kes teenisid tulevaste põlvkondade heaks. Need on Isaac Newton, Galileo Galilei, Dmitri Mendelejev, Pythagoras… Me võime jätkata nende tööd, leida see tõde, mille poole nad nii kaua püüdlesid. Samuti ei saa me unustada türanne, kes püüdsid ühiskonda orjastada – Napoleon, Hitler, Stalin ja mitmed teised, kes jätsid verise jälje ajalukku, kuid ei realiseerinud siiski oma grandioosseid plaane. Praegu käsitlevad mitmed riigid ajalugu omamoodi. Toetuvad ühe sündmuse erinevatele aspektidele. Ning tõlgendavad neid oma huvides. Seetõttu tuleb välja nii, et igal poolel on sisuliselt õigus… Võtkem näiteks praegused Venemaa ja Baltimaade vahelised probleemid. Mina arvan, et kõik see peab minema tagaplaanile, sest lävel on uus kurjus – terrorism. Kõik maad peavad ühinema, et seda välja juurida. Varsti võib olla juba liiga hilja. See, mis me jätame järgmistele põlvkondadele, sõltub vaid meist. Tõenäoliselt igaüks meist soovib, et tema lapsed ja lapselapsed elaksid külluses ja heaolus ega teeks meie vigu, et pärast mitte tunda kibedat kahetsust.”

“Kohe algusest oli Venemaale vaja esitleda teda mingi kangelasena. Kõike seda siin on nimetatud “väikesteks kaotusteks”, hukkus ju vaid üks inimene, kuid tema oli laps. Minu laps,” ütleb Ganina intervjuu lõpus.