Kutsumuse vägi

Irina Kazanskajal on õnnis naeratus, nagu tuleks ta pool tuhat aastat tagasi maalitud Andrei Rubljovi ikoonilt. Moskva venelanna püüab anda soome-ugri kongressile sisu, põhjarahva nägu. Mis sest, et ta viiest püstkojast koosnev handi-mansi-komi noortelaager püstitati linna veerde, kust seda on hirmraske leida.

Kümme aastat tagasi sai Irina aru: tema kui venelase missioon on Venemaa väikerahvaste hoidmine. Häbi oli ka, et Moskvas nimetatakse põhjarahvaid lollideks t‰ukt‰ideks.

Tuhmuse vägi

Kongressi väliskülaliste majutuskeskuse ees seisab hiiglasuur kollane plastpalm. Märk, et Venemaa rikkaim linn kardab olla oma põliskultuuri nägu ja ehib end võõrsulgedega. Kui üks eesti neiu istub kit‰ist kubiseva kultuuripalee veerele, määrib ta end värske värviga. Nagu äti hambutu suu mõjuvad linnapildis mahatõmmatud kenaornamendiliste puumajade varemed. Antakse teed betoonile, klaasile.

Õhtul küsib delegaat ettekandjalt: äkki saaks hotellis mürtsuva vene disko asendada kohaliku rahvamuusikaga? Ettekandja teeb nägu, nagu oleks konna alla neelanud. “Kui handi muusikat pole, mängige või vene folkloori,” anub delegaat. Ettekandja: “Ärge irvitage meie üle!”

Paratamatuse vägi

Irina Kazanskaja on kümnendi jooksul korraldanud põlisrahva noortelaagreid. Elatakse püstkodades. Vanaemad ja -isad räägivad noortega emakeeles, õpetavad laule, tantse, pillilugusid, käsitööd. Iga suvi saab haridust nelisada põlisnoort.

Noor hant helistab kandlekeeli. Irina ütleb, et handina turistidele hanti mängida pole ehk parim lahendus. “Aga kas assimileerumine on parem? Või siiski näidata, mis veel on, teenida etnoturismiga raha, selle asemel et end surnuks juua?”

Õhtul kostavad püstkojast ‰amaanitrummi löögid ja pikk laul, mille vägi haarab kuulaja enesesse. Etendatakse karupeiesid, handi-mansi kultuuri elavat entsüklopeediat. “Kohalikud arutasid pikalt, kas seda ikka tohib ja tasub teha, ja leidsid, et tohib, sest võib-olla pole varsti enam mäletajaid,” ütleb Irina rjubloviliku naeratusega.

Iga aastaga meenutavad karupeied aina enam karurahva peiesid. Kongressi käsitööturul on müügil handi müts, mida tohib kanda vaid mõne peielaulu ajal, sest selles on vägi. Huvilised näpivad mütsi ja arvavad: tore kohvikannusoojendaja.

Raha vägi

Kongress sumiseb ja vaidleb. Pigem kuluaarides ja vaikse häälega. Vaid harva võtab mõni põlisrahva esindaja saalis julguse kokku ja ütleb mure südamelt ära. Muidu kajavad meediasektsiooni istungil üle saali luuleread ja tänusõnad võimule, voolates nagu linna läbiv Irtõ‰i jõgi. Mis pistmist on neil praeguse soome-ugri meediaga, jääb kiidukõneleja hingele.

Kord nädalas üheksasajas eksemplaris ilmuva handikeelse lehe Hantõ Jasang (Handi Sõna) peatoimetaja Raissa Re‰etnikova särab kui päike – võimud eraldasid raha auto ostmiseks. Võib-olla jätkub seda isegi inomarka – välismaa marki auto jaoks. Võib-olla saab toimetus tulevikus isegi enam kui ühele arvutile interneti taha. Metsades, tundrates, kus elavad Re‰etnikova lugejad, uputab ja närib nafta põtrade karjamaid.

Armastuse vägi

Viimase kongressipäeva varahommikul, kui karupeielised laulavad viimaseid laule, koputatakse Ivi Eenmaa hotellitoa uksele. Unesegase daami peas on öö läbi filmina jooksnud kongressil juhtunu. Presidendi lahkumine, ta enda kõne, mida ta kiirelt muutis: toetas presidendi lahkumist, sarjas valetajaid.

Koputus. Ivi Eenmaa avab ukse, selle taga seisab administraator, pihus kimp valgeid roose, seotud sinimustvalge lindiga. Ja kaart, mis teatab: tänulikult presidendilt. Eenmaal hakkavad pisarad voolama.

Laulu vägi

Lastelaagris võtab Uljana ·ulgina laulu üles. Ilusa heleda häälega kui Vargamäe Krõõt. Laul kajab püstkojas, kuulamas noored handid-mansid, näpud käsitööd täis. Küll lähevad imepeened pärlikesed raskelt paela otsa! Ehte tarvis kulub neid tuhandeid. Uljana laulab handi keeles viis minutit ja palub vabandust, et oli lühike laul. Tunnipikkust ei jõua ta väsimuse tõttu üles võtta. Varahommikul lõppesid just karupeied.

Kongressi lõpupidu. Kui alguses kõlavad ka mõned hõimurahvaste laulud, siis lõpp muutub slaavi “tümakast” kaikuvaks diskoks. Aeg-ajalt tõuseb aga ühe püstkoja ukseriie ja sisse poetub aina uusi inimesi. Turvamehed vaatavad sisse ega saa millestki aru. Selle asemel et diskorütmis hüpata, on eestlased jälle midagi imelikku ette võtnud. Püstkojas ahju süüdanud ja laulavad selle ümber setu laule. Laulev revolutsioon Hantõ-Mansiiski moodi.

Vägede vägi

Päev hiljem võetakse linna veeres lastelaagri püstkodasid maha. Eestlased astuvad lennukisse. Nende peades kohtuvad Handimaa väed ja teevad uusi plaane. Kõik pole sugugi kadunud. Vägi on alles.  

Väljavõtteid kongressi resolutsioonist

Vähemusrahvuste kaitse

Õigus kasutada emakeelt

•• Põlisrahvaste ja vähemusrahvuste inimõiguste kaitse pole ainult riigi sisepoliitika küsimus, vaid kogu rahvusvahelise üldsuse huviobjekt.

•• Soomeugrilaste rahvaarv kahaneb, on märgata identiteedi muutumist väliskeskkonna mõjul. Kongress pöördub parlamentide poole, et töötada välja õigusmehhanism, mis tagaks põlisrahvaste ja vähemusrahvuste väärika esindatuse valitavates võimuorganites.

•• Soome-ugri keeleõigused peavad põhinema rahvusvahelistel normidel, sealhulgas Euroopa regionaal- ja vähemuste keelte kaitse hartal.

•• Võimuorganid peavad looma tingimused, et iga inimene saaks kasutada oma õigust õppida emakeeles, kasutada emakeelt.

•• Kongress väljendab muret koolide sulgemise pärast vähemusrahvuste elualadel.

•• Tuleb taastada iga-aastane statistikaarvestus väikerahvaste ja väikeste rahvusgruppide sotsiaalsete ja demograafiliste näitajate osas.

Resolutsiooni täistekst: http://www.fennougria.ee/?id=14321