Helir-Valdor Seeder: Eesti põllumehi pankrot ei ähvarda
•• Riigikontrolli auditi tulemused ennustavad, et vaatamata toetustele satub 27 000-st praegu põllumajandusega tegelevast majapidamisest üle 75 protsendi ehk rohkem kui 21 000 tootjat eelseisvatel aastatel tõsistesse raskustesse. Eesti 6700 kutselisest põllumehest satub raskustesse viiendik ehk 1340. Kuidas suhtute nii musta prognoosi?
Kindlasti ei kujune olukord selliseks. Riigikontroll tegi väga tänuväärset tööd ja audit on olnud üsna põhjalik, kuid see ei ole kõikehõlmav. Annab tunda, et tervikuna ei tajuta ega tunta kogu tausta. Eesti põllumajanduspoliitikat, põllumajanduse konkurentsivõimet ja põllumeeste tegevust saab praegu hinnata objektiivselt vaid kogu Euroopa Liidu põllumajandust tundes-teades. Riigikontrollil sellist taustaülevaadet pole olnud, sellest johtuvad ka negatiivsed järeldused ja prognoosid.
•• Pankrotilaine seega talupidamisi ei taba?
Kindlasti ei lähe praegustest põllumajanduslikest majapidamistest 70 protsenti pankrotti. Ei ole ka õige järeldus, et Eesti põllumajandus seisab üleval vaid euroliidust saadavate toetuste najal.
Olukord on hoopis vastupidine. Praegu on EL-i liikmesmaades põllumajandusele väga erineva suurusega toetused. Näiteks Saksamaal või Soomes on toetuste tase oluliselt kõrgem kui Eestis. Kui võtame kõikidelt toetused ära, siis Eesti põllumees on tunduvalt konkurentsivõimelisem kui Saksamaa või Soome kolleeg. Ma ei väida, et toodame praegu sama efektiivselt kui põllumees Saksamaal või Soomes, aga see erinevus väheneb. Meie põllumehe konkurentsivõime kasvab, kui võtta ära kõik toetused.
Nii et selle riigikontrolli järelduse ma lükkan küll ümber – toetustest on küll väga palju abi olnud, kuid meie põllumajandustegevus ei toetu ainult toetustele.
•• Juuli lõpus Jänedal toimunud talupäevade kõnekojas ütlesite, et suurtootjad peaksid tegelema traditsioonilise põllumajandusliku tootmisega, väikesed tootjad ja talud aga ümber orienteeruma alternatiivsetele tegevustele. Miks on seda vaja?
See on väga lihtsustatud üldistus. Me ei saa tõmmata selget joont ja öelda, et teravilja-, piima- ja lihatootmisega tegelevad ainult suured ning marjakasvatuse, turismi ja mahetootmisega ainult väikesed tootjad ja talud.
Küll aga on seal oma tõetera sees, et väiksed peavad rohkem tegelema alternatiivtootmisega, kus pole vaja suuri mastaape ja kus on võimalik tootmist paindlikult ümber korraldada.
Lähiaastatel saab raskem olema väikestel tootmistel ja taludel. Eks iga talunik peab adekvaatselt hindama oma võimalusi. On talusid, kes kasvavad suuremaks, on neid, kes orienteeruvad mittepõllumajanduslikule tootmisele, ja neid, kes lõpetavad oma tegevuse üldse.
Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika üks eesmärke on toetada sellist muutumist, et üks osa põllumajandustootjatest hakkaks muuga tegelema. See tähendab, teadlikult mitmekesistada maaelu, mida ka meie toetame.
Arvan, et Eestis püsib tulevikus nii taluline elulaad kui areneb ka suurtootmine. Neil on omad erinevused ja nad täiendavad teineteist, pole õige rääkida vastuoludest kahe vormi vahel.
Riiklik poliitika peab olema hoolikalt läbimõeldud, et mõlemat suunda toetada.
•• Kuidas meelitada noori inimesi maale elama ja tööle?
Hoolimata mõningasest sündimuse tõusust, jõuame praeguste arengute jätkudes ühel hetkel olukorrani, kus 50 protsenti rahvastikust on pensionärid.
Ega imet ei sünni ning kiireid ja lihtsaid lahendusi pole. Olen siiski optimist, et muutused paremuse poole tulevad. Ühelt poolt aitab sellele kaasa ka maaelu arengukava rakendamine. Seal on päris mitu meedet, mis püüavad noori nii taludesse kui ka põllumajandussektorisse tuua.
Ka väärtushinnangud muutuvad aja jooksul. Kui pikka aega on olnud nii Eestis kui ka mujal Euroopas suundumus asuda elama maalt linna, siis ühelt hetkel hakkab see toimuma vastupidi. Põhjuseks on teadvuse muutumine – soovitakse elada ja töötada tervislikus, looduslähedases, turvalises keskkonnas. Valglinnastumine on juba alanud.
•• Kas see toob kaasa uued probleemid?
Paraku jah. Eesti ühiskond pole praegu valglinnastumiseks valmis. Infrastruktuurid, teedevõrk, ühistransport ei jõua arengule järele, puudu on lasteaiakohtadest.
Kuid sammukese on inimesed maa suunas juba astunud. Nüüd on küsimus selles, kuidas riigivõim ja omavalitsused suudavad seda protsessi ühiskonnale seeditavaks teha.
Helir-Valdor Seeder
Sünniaeg ja -koht: 7. september 1964, Viljandi
Haridus
•• 1990 Eesti põllumajanduse akadeemia, ökonomist
•• 1983 J. Gagarini nim näidissovhoostehnikum
•• 1979 Viljandi 5. keskkool
Teenistuskäik
•• Alates 04. 2007 põllumajandusminister
•• 2003–2007 X riigikogu liige
•• 1993–2003 Viljandi maavanem
•• 1992–1993 Viljandi linnapea, •• 1992 abilinnapea
1991–1992 Viljandi linnavalitsuse majandusnõunik
•• 1990–1991 Vana-Võidu tehnikumi õpetaja
Võõrkeeled: vene ja inglise keel
Erakondlik kuuluvus: Isamaa ja Res Publica Liit
