Herta Elviste – tagasihoidlikkus ise

 (2)
Herta Elviste – tagasihoidlikkus ise
----

Tagasihoidlikkus ja veel kord tagasihoidlikkus. Ei mingit eputamist ega staaritsemist. Muudmoodi ei saa nimetada Eesti vanima tegevnäitleja Herta Elviste (pildil) käitumist eile, mõned tunnid pärast valitsuse otsust määrata just talle elutööpreemia.

“Ma võtan vastu teie õnnitlused ja millestki muust ma rääkida ei kavatse,” olid Vanemuise ning kogu eesti teatri grand old lady Herta Elviste esimesed sõnad. Kuid see kõik oli vist viisakusest öeldud, sest enamik artikleid, mis eesti ajakirjanduses Elvistest räägivad, algavad analoogselt. Traditsioonid jätkuvad.

“Ma luban teil minust kirjutada kõike, mida tahate. Minust on ammu juba kõik ära kirjutatud,” lisas Elviste. Ta eksib! Vanemuise pressiesindaja Tambet Kaugema soovitas enne Elvistele helistamist harjuda mõttega, et Elviste ei pruugi ajakirjanikega suhelda. Vähemasti kõik viimased intervjuusoovid on Elviste tagasi lükanud.

Põhjus pidi olema proosaline – mida ma ikka heietan oma minevikust, keskenduda tuleks olevikule ja tulevikule.

Saadud elutööpreemiast räägib seega mullu suvel 80-aastaseks saanud Elviste suurima heameelega. Kuid ikkagi see tagasihoidlikkus! Vastused stiilis: “mis nüüd mina” või “elutööpreemia saamine oli ääretult suur ülla- tus” ja hääles peituv rahulolu annavad aimu, et preemia läks inimesele, kes seda ootas.

Tegelikult aimasid ja teadsid Elviste kolleegid Vanemuises juba ammu, et kui keegi siinsel teatrimaastikul näitlejatest üldse elutööpreemiat väärib, on see just nende teatri au ja uhkus, süda ning hing – Herta Elviste.

“Parem oleks siiski öelda, et Vanemuine on minu hinges ja südames,” lisas Elviste. Jälle see tagasihoidlikkus!

Kuid ega tagasihoidlikkuse pärast ühelegi eesti näitlejale tänapäeval elutööpreemiat anta. Tegelikult ei mäletagi Eesti näitlejate liidu esimees Rein Oja, et enne Elvistet oleks saanud veel keegi eesti näitlejatest elutöö- preemia. Kui isegi pole, siis Oja arvates ei anta seda kunagi ega antud ka sel korral pelgalt tagasihoidlikkuse eest.

“Kirjas on, et Elviste sai preemia elutöö eest. Ta on jätnud unustamatu jälje eesti teatrimaastikule ja peale selle on Elviste Tartu kultuuripildis täiesti asendamatu,” lisas Oja.

Lavastaja Mati Unt, kes on mitmes etenduses kasutanud Elvistet, lisas, et Elviste puhul on tegemist näitlejaga, kes ei lähe lavale mütsiga lööma. “Ta on jõuline ja visa. Poole jõuga ta ei mängi ja laval mõttetuid väljundeid ei otsi,” rääkis Unt.

Nii Oja kui ka Unt arvasid, et riik tegi Elvistet premeerides väga õige otsuse. Ka varasematel aastatel on arutatud Elviste premeerimist ja komisjon on arvanud, et elutöö omistamisega on olnud aega. “Nüüd siis oli see õige aeg,” arvas Unt.

Elvistele omistatud elutööpreemiaga kaasneb 300 000 krooni. Kahel näitlejal õnnestus saada ka kultuuri aastapreemia. Hannes Kaljujärv ja Aarne Üksküla preemiaga kaasneb 150 000 krooni.

“Elutööpreemia kohta ütlen ainult seda, et olen äärmiselt üllatunud, ega raha ole minu juurde kunagi tulnud, aga vaat nüüd tuli,” lisas Elviste. Kuid ka eilsel tähtsal päeval ei unustanud ta oma endisi ja praegusi kolleege.

Elutööpreemia saamist Elviste tähistada ei plaani, sest on praegu haige. “Las peod jäävad tulevikku.”

Vanemuise lavalaudadele astub Elviste taaskord märtsi keskpaigas, mil esietendub Imre Kalmani operett “Krahvinna Mariza”.