Kuigi aeg on muutunud, paneb Eestis kehtiv perekonnaseadus eakate hooldamise kohustuse endiselt lastele ja kui neid pole, siis kohalikule omavalitsusele. „Meil oleks aeg hakata seadust muutma,” tunnistab ka endine sotsiaalminister Helmen Kütt. „Riik peaks tagama inimesele selle miinimumi, et eakas ei oleks ainult laste ja lastelaste kohustus. Muidugi peab jääma valik hooldada vanemaid ise, aga praegu on see just kohustus, mis n-ö tapab selle hooldaja ära. Aga seda teemat ei ole arutatud ega [maksumust] arvutatud,” tunnistab ta.

Oma kogemustest räägib ka 11 aastat sotsiaalministeeriumi asekantslerina töötanud Ivi Normet „Mul oleksid pidanud olema parimad teadmised kõigist võimalustest Eestis, aga ma olin täiesti peata, kui mulle öeldi, et ema ei saa enam ise kodus hakkama." Ta räägib, et otsis algul võimalusi võtta 89-aastane ema enda juurde elama ja palgata talle päevane hooldaja. „Selle tunnihind oli tõesti nii kallis, et ma oleksin end ka asekantsleri palgaga vaesusriski maksnud. Pealegi, kui ütled, et sul on kodus dementne, tuleb tunnihinnale veel lisa otsa või visatakse toru hargile.”

Loe pikemaid lugusid dementsete olukorrast, ettepanekutest ja Eesti arstide saavutustest selle haigusega tegelemisel homsest Eesti Päevalehest.

Kuue ajakirjaniku koostöös valminud artiklid ja saated ilmuvad Eesti Päevalehes, Pärnu Postimehes, Põhjarannikus ning venekeelsena Vecherkas ja rahvusringhäälingu kanalil ETV+ ühise tunnuslausega “Elu dementsega – kes hoolib?”.

Lood on sündinud rahvusvahelise uuriva ajakirjanduse meistriklassis, kus osalesid kuus ajakirjanikku, koostöös Lõuna-Carolina ülikooli informatsiooni ja kommunikatsiooni kolledžiga ja Bostonis asuva Uus-inglismaa uuriva ajakirjanduse keskusega ning koostöös Eesti Ajalehtede Liiduga.