Eesti kliima muutub uurijate teatel sajandi lõpuks neljas peamises aspektis: keskmine õhutemperatuur tõuseb, sademete hulk suureneb, merevee tase tõuseb ja tormid sagenevad. Laias laastus on meie tulevik üsna vesine. Ees ootavad pehmed talved ja kuumalainetega suved. „Eesti tuleviku kliimastsenaariumid 2100” uurimisgrupi liige Kai Rosin rahustas, et muutused toimuvad sujuvalt. Olgugi et pikas perspektiivis on Eestis talviti järjest vähem lund, võib suuski siiski veel osta. „Kõige olulisem mõte on see, et me ei räägiks enam kliimamuutustega kohanemisest, vaid planeerimisest,” ütles Rosin.

Meie tulevik on üsna vesine. Ees ootavad pehmed talved ja kuumalainetega suved.
Ülemaailmses üksmeeles on olukorda keeruline lahendada, sest eri huvisid on palju. „Ühes on poliitikud ja teadlased siiski üksmeelel: inimfaktor on kliima muutumisel oluline ja nüüd tuleb sellega tegeleda,” märkis ta. Eesti teadlaste kliimamuutuste raportis on 2100. aastaks kaks stsenaariumit, positiivne ja negatiivne. Positiivse puhul on rahvusvaheliselt paika pandud meetmed, millega olukorda leevendada. Negatiivse stsenaariumi puhul on riikidevaheline koostöö nõrk ja kontrolli alla pole suudetud saada CO2 hulka, mida inimene oma tegevusega toodab ja mis kliimamuutusi tekitab.

Niisiis vajab Eesti põhjalikku plaani, et kliimamuutustega hakkama saada. Riik/omavalitsused ja erasektor peavad tegutsema koos kõigis piir- ja valdkondades, mida muutused kõige rohkem mõjutavad. Näiteks Pärnu linnas, mida ähvardavad merevee tõusmise tõttu üleujutused. „Kas 2005. aasta Pärnu üleujutusest on õpitud? Ikka ehitatakse elamuid piirkondadesse, mille kohta on teada, et seal on suur üleujutusrisk,” juhtis Rosin tähelepanu aspektile, millega on vaja tegeleda.

Miks on prognoosid nii erinevad?

Eesti kliima tulevikustsenaariumid on koostatud Taani, Rootsi ja Hollandi teadlaste andmete põhjal. Pärast raporti sirvimist tuleb tõdeda, et neil on Eesti kohta kohati sootuks erinevad tulemused ja visioonid. Näiteks prognoosivad ühe riigi teadlased Eestisse eriti sooja märtsikuud, samal ajal kui teised on märksa tagasihoidlikumad. „Kliima modelleerimine on suhteliselt noor ja kiiresti arenev teadusvaldkond. Ei ole ühte kindlat kriteeriumit, mille järgi üht mudelit teistele eelistada,” selgitas „Eesti tuleviku kliimastsenaariumid 2100” uurimisgrupi liige Andres Luhamaa.

Saja aasta eest ei osanud keegi ette näha CO2 hulka, mida toodame. Nüüd on juba aeg midagi ette võtta.
„Tuleb aru saada, et kliimaprojektsioonid, kuigi nende tegemiseks on kulutatud väga palju teadlaste aega ja arvutite ressurssi, on tegeliku loodusega võrreldes väga suur lihtsustus,” sõnas Luhamaa. „Esitatud muutuste arvulisi väärtusi ei maksa võtta absoluutse tõena, vaid lihtsustatud näitena selle kohta, kuidas loodus reageerib inimese tekitatud muudatustele kliimasüsteemis.”

Prognoosid ja tulevikustsenaariumid on siiski kõigest lihtsustatud näited tegelikkusest. Paratamatult tekib küsimus, kui usaldusväärsed need üldse on. „Lähipäevade ilmaprognoosid on tänapäeval üsna täpsed, meil ennustatakse ilma üle 90% õigesti,” sõnas Rosin. Pikemaajaliste ilmaprognooside puhul on asi märksa keerukam. Rosina sõnul kasutatakse pikemaajalise ilma prognoosimiseks 30-aastast tsüklit. Sel juhul on piisavalt pikk võrdlusperiood ja saab teha üldistusi, sest erandlikke aastaid tuleb ikka ette.

Pikemaajaliste prognooside suurim murekoht on määramatus.
Pikemaajaliste prognooside suurim murekoht on määramatus. „Määramatusel on väga suur roll. Täna tuleviku ilma prognoosides saame arvestada kõike, mida teame, aga ainuüksi inimfaktor on niivõrd määrav, et me ei tea, mis saja aasta pärast toimub,” lausus Rosin. Näiteks sada aastat tagasi ei suutnud ju keegi ette näha CO2 hulka, mida inimene oma tegevusega toodab, ja seda, kuidas see kliimat muudab. Nüüdseks me teame seda ja on viimane aeg midagi ette võtta.
Mõõdetud keskmine õhutemperatuur
Eesti kliima neli suurt muutust 2100. aastaks

TEMPERATUURITÕUS

Kõigi stsenaariumite ja perioodide kombinatsioonide korral on tulevikus temperatuuri tõus suurim kevad- ja talvekuudel.

Mõju: jää- ja lumikatte vähenemine, suvised kuuma-, põua- ja ekstreemsed vihmaperioodid, muutused taimekasvus, võõrliikide, sh uute taimekahjurite ja haigustekitajate tulek, talvise ja suvise energiatarbimise muutused, rahva (eriti vanurite) tervisehädade sagenemine, turismisektori teenuste mahu kasv suvel jne

Jaanuaris-veebruaris on lumikatet vähemalt kümne päeva, aga keskeltläbi 15 päeva võrra vähem. Sisuliselt tähendab see püsiva lumikatte puudumist. Üle pooltel päevadel võib lund kohata ainult üksikutes Kirde-Eesti piirkondades.

SADEMETE HULGA SUURENEMINE, ERITI TALVEPERIOODIL

Mõju: üleujutuste rohkenemine, kuivenduskraavide ja -süsteemide ning paisude hooldamise ja rajamise mahu suurenemine, jõgede kaldaerosiooni ja sellest tingitud kaldakindlustamise mahu suurenemine, surve elamute/rajatiste ümberpaigutamiseks, kaevandusvete pumpamismahu kasv jms

MEREPINNA TÕUS

Keskmine maailmamere taseme tõus aastateks 2081–2100 on eri stsenaariumite korral kas 32–63 cm või 45–82 cm. Eesti läänerannikul on kohalik suhteline muutus ja maapinna taseme tõus teineteist tasakaalustava mõjuga.

Mõju: kaldaerosioon, oht kaldarajatistele, surve elamute/rajatiste ümberpaigutamiseks jms

TORMIDE SAGENEMINE

Talvel ja osalt ka kevadel on tõenäoline tuule 3–18% tugevnemine. See on seotud Atlandilt siia liikuvate tsüklonite arvu suurenemisega. Suvine keskmine tuule kiirus suureneb vähem või üldse mitte.

Mõju: uued nõuded ehitiste, rajatiste ja elektriliinide vastupidavusele ning tormitagajärgede likvideerimise suutlikkusele

Allikas: Eesti keskkonnauuringute keskus