Krüsanteem, gerbera ja rooshibisk
Aedkrüsanteem (C. x morifolium) on väga vana kultuurtaim, kelle esivanemad on kollaseõieline india krüsanteem ja teised Hiinas kasvavad krüsanteemiliigid. Krüsanteemisordid jaotatakse sõltuvalt õisiku kujust ja suurusest 13 sordirühma. Tuntumad sordirühmad on ämblikõielised, pompoon-, liht- ja pooltäidis-õisikulised, dekoratiivkrüsanteemid jt. Euroopasse jõudis aed-krüsanteem 1688. aastal. Hiina rahvameditsiinis kasutatakse veel tänapäevalgi india krüsanteemi silmapõletike puhul.
Kuulsa krüsanteemitee tegemiseks aga kasutatakse üheaastase kroonja jaanikakra (Glebionis coronaria) õisikuid. Jaapanis ja Hiinas tarvitatakse ka kroonja ja kollase jaanikakra (G. segetum) lehti toiduks. Aiataimedena populaarsed korea krüsanteemid on saadud india krüsanteemi ja talikrüsanteemi (C. zawadskii) ristamise tulemusena. Korea krüsanteemid pole Eesti oludes täiesti talvekindlad. Neid hoitakse ületalve kas keldris või muus külmavabas ruumis.
Potitaimena populaarne aed-krüsanteem oli varem tuntud vaid sügisel õitseva taimena. Uued taimekasvatusviisid või-maldavad aedkrüsanteemi igal ajal õitsvana kasvatada. Kui me väikest ja kompaktset potikrü-santeemi tahame mitu aastat kasvatada, siis võib olla üllatav, et juba sügiseks kasvab väikesest madalast õitsvast krüsanteemist 1–1,5 m kõrgune lopsakas taim.
Potis kasvatatavad krüsanteemisordid avamaal peenras enamasti ei talvitu. Kui neid õnnestub ületalve säilitada keldris või mujal jahedas paigas, siis õitsevad nad järgmisel aastal alles oktoobris või novembris, mil ilmad on vihmased ja jahedad. Tugev vihm rikub krüsanteemiõisi ja tihe taim võib kergemini nakatuda mädanikesse või seenhaigustesse. Seepärast kasvatatakse krüsanteemi enamasti hooajataimena kuni õitsemise lõpuni.
Potis õitsvale krüsanteemile valige ruumis valge paik. Otsese päikesekiirguse käes taim kuivab kiiresti ja kastmisega peab olema hoolas. Kastmisel jälgige, et vesi ei satuks lehtedele, taime poolt tarvitamata üleliigne kastmisvesi aga tuleks potialuselt mõne aja pärast ära valada. Krüsanteemi juured on tundlikud pidevalt liigniiske mulla suhtes. Juba longu vajunud lehtedega taimele võib teha leiges vees vannitamist. Pott koos taimega asetage potiservani veega anumasse ja laske seal seista senikaua, kuni substraadist enam õhumulle ei eraldu.Taime teaduslik nimetus tuleneb kreeka keelest (chrysos + anthos) ja tähendab tõlkes kuldset õit.
Pruudikimbulill krüsanteem
Krüsanteemiga samasse korv-õieliste sugukonda kuulub ka gerbera (Gerbera). Gerbera perekonda kuulub 35 liiki taimi püsikuid, kelle kodumaa on Kirde-Aafrikast kuni Lõuna-Aafrikani. Üks liik (G. piloselloides) kasvab looduslikult Lääne-Aafrikast kuni Hiinani. Gerberaid kasvatatakse enamasti kasvuhoonetaimedena lõikeõisikute saamiseks. Esimene suureõieline gerberasort aretati Inglismaal transvaali- (G. jamesonii) ja rohelehist gerberat (G. viridifolia) ristates 1890-ndatel. Gerbera nimetus on antud Saksa loodusteadlase Traugott Gerberi auks.
Potitaimedena ja lõikeõisikute saamiseks kasvatatakse hariliku gerbera (G. hybrida) sorte. Gerbera on populaarne tänu kauakestvale õitsemisele ja vaasivees hästipüsivatele lõikeõisikutele. Enne vaasipanemist uuendage lõikepinda 1–2 cm, siis püsib gerbera kaunina 2–3 nädalat.
Kogu maailmas on gerbera väga populaarne pruudikimbulillena. Gerbera sümboliseerib süütust, õnne, rõõmu ja ustavust. Potigerberale valige toas valge ja õhurikas paik. Mida jahedam on ruum, seda kauem kestab õitsemine. Gerberale ei meeldi lehtedele kauaks seismajääv vesi. Iga kahe nädala tagant tuleks õitsvat taime kasta täisväetiselahusega. Külmavabal ajal võib gerbera istutada avamaale peenrasse või rõdukasti. Harilik gerbera on mitmeaastane taim, kuid talle ei meeldi talvel liiga soe ja pime ruum. Seepärast kasvatatakse potigerberat peamiselt hooajataimena. Kui ostmisel valida niisugune taim, kus on lehtede vahel näha ka õisikupungi, võib õieilu jätkuda 2–3 kuuks. Taim õitseb kauem, kui närbunud õisikud ettevaatlikult eemaldada või kuni lehekaenlani ära lõigata.
Rooshibisk (Hibiscus rosa-sinensis) on tuntuim liik suures, 675-liigilises hibiski perekonnas. Eluvormilt on hibiskid ühe- või mitmeaastased rohttaimed või põõsad. Suurimad neist kasvavad 30 m kõrguseks jämeda tü-vega puuks. Hibiske kasvatatakse puidu saamiseks, ilutaimedena, toiduks, tugeva kiu pärast jm.
Rooshibisk on väga külma-õrn taim. Talvel hibiski koju tuues võib halvastipakitud taim juba teel olles külmakahjustuse saada. Jahedal ajal tuleb hoolsalt ruume õhutada ning jälgida, et külm karge õhk aknast hibiskile peale ei langeks.
Meil on rooshibisk vastupidav vaid siseruumides. Rikkalikuks õitsemiseks vajab taim toit-aineterikast mulda ja regulaarset kastmist. Kui potimuld on tihedasti valkjaid juuri täis kasvanud, tuleb taim pisut suuremasse anumasse ümber istutada. Pimedal ajal novembrist märtsini rooshibisk enamasti toas ei õitse. Ka aknast eemal väga varjulises kohas võivad taime ehtida kaunid tulerohelised lehed, kuid õisi moodustub vähe või üldse mitte. Suveks rooshibiski õueviimisega tuleb olla ettevaatlik. Taime päikese kätte tõstes võivad lehed saada lühikese ajaga päikesepõletuse.
Rooshibiski on lihtne ka kodustes tingimustes pistikutega paljundada. 10–15 cm pikkune võrse juurdub üsna kergesti vees või kohe mulda juurduma pannes. Pistikute tegemiseks sobib paremini kevad ja suve esineme pool. Kevadel võib väga pikaks kasvanud oksi lühemaks lõigata ja võra kujundada. Hibisk moodustab rikkalikumalt õiepungi uutele noortele võrsetele. Väga kuiva õhuga ruumis võib hibiski kahjustada punane kedriklest, kes toitub lehemahlast. Kedriklesta tõrjeks võib kasutada mõnd bioloogilist vähem mürgist preparaati või taime lehed ettevaatlikult nõrga veejoaga duši all puhtaks pesta. Suure puupütis kasvava vana taime puhul on kahjuritõrje tegemine üsna ebamugav ja tülikas toiming. Raske taime transpordiks võib vaja minna sugulaste või naabrite abi.
