Kui inimesed kadusid, võttis loodus üle
Tšernobõli aatomielektrijaama tuumareaktori plahvatusest paiskus just esimese kümne päeva jooksul keskkonda suurtes kogustes radionukliide. Õhu kaudu levis radioaktiivne materjal kogu Euroopasse.
Saastepilv liikus Euroopasse ja kaugemalegi, kuid Eesti jäi tänu tuulesuunale kõige ohtlikuma pilve alt välja. Märksa radioaktiivsem pilv liikus meist mööda Soome ja Rootsi kohale.
Olukorda mõjutasid suuresti ka ilmatingimused. Vihm põhjustas mõnes piirkonnas suurema radionukliidide sadenemise kui teistes. Näiteks kardetakse siiani, et Soome metsamarjad ja seened ei kõlba radiatsiooni tõttu süüa. Eestis marjade kuivkülmutamise ja müügiga tegeleva Chaga OÜ üks juhte Eva Maran kinnitas, et see on praeguseks üsna alusetu eelarvamus ja asjatundjad radiatsiooni ei pelga.
Ta tõdes, et niisugust hirmu kohtab veel nii Jaapanis kui ka Euroopa riikides. Marani sõnul on ta sellise hirmuga isiklikult kokku puutunud, kuid äri pole see otseselt seganud. Chaga korjab marjad peamiselt Eestist ja need läbivad alati ka vastava kontrolli.
Soome sai meist suurema koguse kiiritust ja see annab siiani pisut tunda. Põhiliselt mõõdetakse metsasaadustes suur kogus tseesiumit, mida sisaldub kõige rohkem just seentes. Selle kogus võib Soomes olla suurem, kui Euroopa Liit soovitab.
Peale seente on lubatust suuremat tseesiumisisaldust mõõdetud näiteks rabamurakates. Sisaldus on suurem piirkondades, kus radioaktiivsest pilvest kõige rohkem alla sadas. Pole leitud, et Soome marjade söömine on ohtlik, ent metsamarjades, seentes ja ka ulukilihas sisalduv radiatsioon on siiski tavapärasest suurem. Õnneks see tasapisi väheneb.
Laste tervisehädad
30 aasta tagune sündmus mõjutab elu siiani ja isegi Ukrainast kaugel Soomes. Kõige suuremad muutused on aga toimunud ikkagi plahvatuse epitsentri ümber. Suur osa õhku paiskunud radiatsiooni jõudis lähipiirkondades, Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal looduse kaudu inimeste joogipiima. Pärast õnnetust kogesid kõige suuremaid tervisemuresid just need, kes tarbisid palju piima, seejuures said põhiliselt kannatada lapsed. Seni on suurima mõjuna tuvastatud Valgevene ja Ukraina laste kilpnäärmevähi juhtumid. Jood-131 sattus nende organismi reostatud piimaga.
2000. aastal avaldas ÜRO aatomikiirguse mõjude teaduslik komitee UNSCEAR ülevaate Tšernobõli avarii tagajärgedest. Ülevaates teatati, et õnnetuse ajal kiiritust saanud laste seas oli umbes 1800 kilpnäärmevähi juhtumit.
Vahetult pärast õnnetust hävines kiirguse tõttu suur osa kohalikust taimestikust, männimetsad said punase metsa nime. Esines ka loomade ja taimede DNA mutatsioone, aga need vähenesid pärast katastroofi kiiresti. Tšernobõli puhul räägitakse eelkõige 30 km raadiusega ohualast, kus õnnetuse mõju oli märksa suurem kui mujal.
Ka taimestik taastus üpris kiiresti, juba järgmisel kasvuperioodil. Teadlaste katsetused on näidanud, et taimed suudavad Tšernobõli läheduses taas kasvada. Selle põhjuseks peetakse väga head kohastumist, mis omakorda tuleneb meie planeedi nooruspõlvest. Taimkatte tekkimise ajal oli planeedi looduslik radiatsioon palju suurem kui praegu ja ilmselt on taimedel säilinud võime sellistele oludele vastu pidada.
Koos taimedega on pisut paradoksaalsel kombel naasnud ka loomad. Nad on suutnud isegi kunagise inimasustuse üle võtta. Loomastiku ja taimestiku taastumise taga on erinevaid põhjuseid. Peale kohanemise mängib rolli ka põlvkondade vahetus ja sisseränne vähem kahjustatud piirkondadest. Aga võib-olla peitub üks olulisemaid põhjuseid, miks loodus on kunagisse katastroofipiirkonda naasnud, hoopis inimestes. Õigemini nende puudumises.
Mahajäetud linnad annavad loodusele ruumi vabalt õitseda. Oluline on ka tööstuse ja põllumajandustegevuse lõppemine. Paljude taime- ja loomaliikide populatsioon on ohualas märgatavalt suurenenud. Praegused keskkonnatingimused on eluslooduse taastumisele soodsad.
Loodusele tuleb aega anda
Puudelt langenud lehed kogunevad aga alusmetsas, mistõttu ei vaju radioaktiivne aine loodetud kiirusel maapinna sügavamatesse kihtidesse. Samal ajal muutub alusmets üha tihedamaks, suurendades aasta-aastalt metsatulekahjude ohtu. Norra õhu-uuringute instituudi analüüsis märgitakse, et eelmise kümnendi metsatulekahjude toimel sattus atmosfääri umbes 2–8% pinnase ülakihis talletunud radioaktiivset tseesiumi.