Saastepilv liikus Euroopasse ja kaugemalegi, kuid Eesti jäi tänu tuulesuunale kõige ohtlikuma pilve alt välja. Märksa radioaktiivsem pilv liikus meist mööda Soome ja Rootsi kohale.

Olukorda mõjutasid suuresti ka ilmatingimused. Vihm põhjustas mõnes piirkonnas suurema radionukliidide sadenemise kui teistes. Näiteks kardetakse siiani, et Soome metsamarjad ja seened ei kõlba radiatsiooni tõttu süüa. Eestis marjade kuivkülmutamise ja müügiga tegeleva Chaga OÜ üks juhte Eva Maran kinnitas, et see on praeguseks üsna alusetu eelarvamus ja asjatundjad radiatsiooni ei pelga.

Kunagisest surmatsoonist onsaanud suletud rahvuspark, mis toimib inimestest puutumata.

Ta tõdes, et niisugust hirmu kohtab veel nii Jaapanis kui ka Euroopa riikides. Marani sõnul on ta sellise hirmuga isiklikult kokku puutunud, kuid äri pole see otseselt seganud. Chaga korjab marjad peamiselt Eestist ja need läbivad alati ka vastava kontrolli.

Soome sai meist suurema koguse kiiritust ja see annab siiani pisut tunda. Põhiliselt mõõdetakse metsasaadustes suur kogus tseesiumit, mida sisaldub kõige rohkem just seentes. Selle kogus võib Soomes olla suurem, kui Euroopa Liit soovitab.

Peale seente on lubatust suuremat tseesiumisisaldust mõõdetud näiteks rabamurakates. Sisaldus on suurem piirkondades, kus radioaktiivsest pilvest kõige rohkem alla sadas. Pole leitud, et Soome marjade söömine on ohtlik, ent metsamarjades, seentes ja ka ulukilihas sisalduv radiatsioon on siiski tavapärasest suurem. Õnneks see tasapisi väheneb.

Laste tervisehädad

30 aasta tagune sündmus mõjutab elu siiani ja isegi Ukrainast kaugel Soomes. Kõige suuremad muutused on aga toimunud ikkagi plahvatuse epitsentri ümber. Suur osa õhku paiskunud radiatsiooni jõudis lähipiirkondades, Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal looduse kaudu inimeste joogipiima. Pärast õnnetust kogesid kõige suuremaid tervisemuresid just need, kes tarbisid palju piima, seejuures said põhiliselt kannatada lapsed. Seni on suurima mõjuna tuvastatud Valgevene ja Ukraina laste kilpnäärmevähi juhtumid. Jood-131 sattus nende organismi reostatud piimaga.

Maha jäetud linnad annavad loodusele ruumi vabalt õitseda.

2000. aastal avaldas ÜRO aatomikiirguse mõjude teaduslik komitee UNSCEAR ülevaate Tšernobõli avarii tagajärgedest. Ülevaates teatati, et õnnetuse ajal kiiritust saanud laste seas oli umbes 1800 kilpnäärmevähi juhtumit.

Taimestik taastus pärast õnnetust üpris kiiresti. Probleeme tekitavad langenud lehed, mille kiht takistab radioaktiivsel ainel maapinna sügavamatesse kihtidesse vajuda.

Vahetult pärast õnnetust hävines kiirguse tõttu suur osa kohalikust taimestikust, männimetsad said punase metsa nime. Esines ka loomade ja taimede DNA mutatsioone, aga need vähenesid pärast katastroofi kiiresti. Tšernobõli puhul räägitakse eelkõige 30 km raadiusega ohualast, kus õnnetuse mõju oli märksa suurem kui mujal.

Ka taimestik taastus üpris kiiresti, juba järgmisel kasvuperioodil. Teadlaste katsetused on näidanud, et taimed suudavad Tšernobõli läheduses taas kasvada. Selle põhjuseks peetakse väga head kohastumist, mis omakorda tuleneb meie planeedi nooruspõlvest. Taimkatte tekkimise ajal oli planeedi looduslik radiatsioon palju suurem kui praegu ja ilmselt on taimedel säilinud võime sellistele oludele vastu pidada.

Paljude taime- ja loomaliikide populatsioon on seal märgatavalt suurenenud.

Koos taimedega on pisut paradoksaalsel kombel naasnud ka loomad. Nad on suutnud isegi kunagise inimasustuse üle võtta. Loomastiku ja taimestiku taastumise taga on erinevaid põhjuseid. Peale kohanemise mängib rolli ka põlvkondade vahetus ja sisseränne vähem kahjustatud piirkondadest. Aga võib-olla peitub üks olulisemaid põhjuseid, miks loodus on kunagisse katastroofipiirkonda naasnud, hoopis inimestes. Õigemini nende puudumises.

Mahajäetud linnad annavad loodusele ruumi vabalt õitseda. Oluline on ka tööstuse ja põllumajandustegevuse lõppemine. Paljude taime- ja loomaliikide populatsioon on ohualas märgatavalt suurenenud. Praegused keskkonnatingimused on eluslooduse taastumisele soodsad.

Loodusele tuleb aega anda

Seega on kunagisest surmatsoonist saanud suletud rahvuspark, mis toimib inimestest puutumata. Muidugi on sellel ka negatiivseid külgi. Näiteks metsamajandamise puudumine on viinud rohkemate metsapõlenguteni. Need on aga uute kiirituspuhangute allikas, sest puud võtsid endasse suure hulga radioaktiivset ainet.
Paljude taime- ja loomaliikide populatsioon on ohutsoonis märgatavalt suurenenud.

Puudelt langenud lehed kogunevad aga alusmetsas, mistõttu ei vaju radioaktiivne aine loodetud kiirusel maapinna sügavamatesse kihtidesse. Samal ajal muutub alusmets üha tihedamaks, suurendades aasta-aastalt metsatulekahjude ohtu. Norra õhu-uuringute instituudi analüüsis märgitakse, et eelmise kümnendi metsatulekahjude toimel sattus atmosfääri umbes 2–8% pinnase ülakihis talletunud radioaktiivset tseesiumi.

30 aasta taguse õnnetuse jäljed pole veel kuhugi kadunud ja loodusele tuleb pinnasesse talletunud kiirgusega toimetulekuks aega anda.

Veteranide haigused on samad

Tervise arengu instituut on meie Tšernobõli veteranide kohta teinud mitu uuringut. Leiti, et veteranide haigestumine ja suremus on sarnane ülejäänud populatsiooniga. Tuumaõnnetuse likvideerimistöödel osalenutest haigestub vähki sama protsent kui kogu ülejäänud rahvastiku seast. Veterane painavad hoopis teised mured. Nad kannatavad psühholoogiliste murede käes ja tarbivad teistest rohkem alkoholi. Eesti Tšernobõli ühingu esimees Jüri Reinmann ei taha seda statistikat uskuda. Ta nõustub, et veteranidel on vaimselt raske, kuid ta on näinud palju rasketesse haigustesse jäänud isikuid, kelle hulk ei näi ülejäänud ühiskonnaga tasakaalus olevat.

Tšernobõli veteranid hakkavad pensioniikka jõudma. Reinmanni sõnul olid kõige raskemad just seljataha jäänud aastad. Töö leidmise, aga ka perega tekkisid probleemid, mis tulenesid just kiirituse põhjustatud probleemidest, muu hulgas impotentsusest. Neil veteranidel, kes on veel elus, on nüüd lihtsam. Vaimselt raskem osa on möödas.