Lahemaa rahvuspark loodi Leninit tsiteerides
1971. aastal Nõukogude Liidu esimese rahvuspargina sündinud Lahemaa oli aastakümneid rahvusluse oaasiks, kus nauditi eestiaegset külaelu ning sovetlikust saastest puhast loodust.
“Kas Eesti rahvuspark tähendab, et sinna venelasi ei lubata?” värises nii mõnigi võimur Tallinnas ja Moskvas. Paljud aga meenutavad imelist tunnet, mis haaras neid Tallinna-Narva maanteel, kui mööduti Lahemaa rahvuspargi sildist. Hing laulis ning kui samal ajal toimus rahvuspargis mõni rahvusaateline seminar või eestimeelne pidu, saadi pikaks ajaks hinge toonus, mis võimaldas sovetlikus sürrealismis edasi elada. Nüüd, rahvuspargi töö pelgalt looduskaitsele keskendamise järel, on hingevärinaid toonud sildid kadunud.
Parteilase ja parteitu tandem
Rahvuspargi viimane direktor Arne Kaasik tuli Viitnale tööle 1972. aastal. Tema mäletamist mööda sündis park tandemi Jaan Eilart – Edgar Tõnurist koostöös.
Parteitu Jaan Eilarti ja nomenklatuuri tipus, ministrite nõukogu aseesimehena töötanud Edgar Tõnuristi koostöö algas Eesti looduskaitse seltsi asutamisega. “Jaan mõistis, et teda kui mittekommunisti ei panda seltsi etteotsa kindlasti. Oli vaja leida keegi positsiooniga tegelane, kes oleks hingelt siiski eesti mees,” meenutas Jaan Eilarti lesk Silvi. “Koostöö jätkus Lahemaa asutamisel, kus Jaan, kes soovis kaitse alla võtta nii rahvuskultuuri kui ka looduse, tegi paljud asjad valmis ning Edgar toetas võimu poolt.”
Siiski oli rahvuspargi asutamise ideed raske läbi suruda nii Tallinnas kui ka Moskvas, meenutas Arne Kaasik. Sõna “rahvus” oli Nõukogude Liidus põlu all. Õnneks aitas unustuse hõlma vajunud, 1921. aastast pärinev Lenini dekreet, mis rääkis rahvusparkide asutamisest.
Silvi Eilart mäletab, et just tema abikaasa leidis rahvuspargile elu andnud Lenini tsitaadi. “Eks seda tuli igale poole ette sööta ja vastavalt vajadusele ka muuta, aga mis sellest, ega keegi originaalteksti nagunii lugenud polnud. Kõige tähtsam oli, et Leniniga ei vaielnud keegi,” lisas ta muige saatel.
Arne Kaasik leidis, et rahvuspargile asukoha leidmisel võisid saada määravaks praegustele Lahemaa aladele planeeritud hiiglaslikud suvilakooperatiivid, mis võinuks kogu looduse hävitada.
Rahvuspargi loomine tähendas sedagi, et inimesed said viimaks minna piirivalve suletud randa, et seal kas või jaanituld teha. “Varem võidi rannas tule tegemist käsitleda kui väikest vaenulikku märguannet,” meenutas Kaasik. Tema sõnul murdis paljude kommunistlike tegelaste vastuseisu pargile see, kui Eesti kompartei juht Johannes Käbin saabus Muuksi linnamäele jaanitulele, andes nii märku, et Lahemaal aetakse õiget asja. “Tundub, et Tõnuristil ja Käbinil oli mingi sisemine kompensatsioonivajadus oma rahva ees, seepärast nad Lahemaad nii toetasidki,” arutles Kaasik.
Vabaduse saabudes vajus Lahemaa asutajate panus unustuse hõlma, kogu tollast nomenklatuuri käsitleti vabariigi vaenlasena. Kui Edgar Tõnurist 1992. aastal kroonivahetuse ajal Lahemaalt oma koduõuest surnuna leiti, oli just Jaan Eilart see, kes korraldas tolleks ajaks avalikkuses unustatud mehe matused. “Kuna kombekaks matmiseks raha ei olnud, helistas ta läbi paljud kolhoosid, keda Tõnurist oli omal ajal põllumajandusjuhina toetanud, ja palus abi,” rääkis Silvi Eilart.
Legendaarsed jaanituled
Arne Kaasiku kodus on punaste kaante ja ENSV vapiga dokument 1971. aasta 1. juunist – ENSV ministrite nõukogu määrus rahvuspargi asutamise kohta. Kaasik meenutas kerge nukrusega, et kui parki nii-öelda looduskaitse-alaks reorganiseeriti, polnud dokumenti enam kellelgi vaja, sügava tagamaaga paber oleks võinud prügikasti rännata.
“Vene ajal oli rahvuspark eelkõige kultuurikaitseala,” on Kaasik veendunud. Ta meenutas: veel enne pargi asutamist toimusid Jaan Eilarti eestvõttel Lahemaal mitmed talgud. Inimesed tulid, tegid vabatahtlikult tööd rahvuskultuurile oluliste hoonete päästmiseks, käisid ekskursioonidel. “Olulised olid sealjuures just Eilarti juhitud retked, sest tema räägitus oli kogu aeg väga tugev rahvuslik aade. Isegi ainult juttude pärast tuldi kohale,” meenutas Kaasik.
Lahemaa ülituntud reisijuht Saima Gordejeva tuli parki tööle samal päeval mis Arne Kaasik, aastal 1972. “Algul oli päris raske, tuhanded inimesed soovisid tulla Lahemaad vaatama, kas või selle pärast, et siin sai piirialast hoolimata mererannikule minna,” rääkis Gordejeva.
“Kui rahvuspargi loomise ajal olid Lääne-Virus pargi territooriumile jäänud külad korras, aga Harjumaa omad räämas, siis peagi see muutus. Rahvuspargis elamine innustas harjulasi oma külasid korda tegema, maju värvima,” meenutas reisijuht.
Veljo Tormise innustusel loodud ja tänini Viivi Vooranna juhtimisel tegutseva Lahemaa rahvamuusikaansambliga liitus ka Gordejeva. Alustati rahva mälus säilinud rahvalaulude ja -tantsude üleskirjutamist. “See, et Viitnal oskas Ida Traks meile kaksteist kohalikku rahvatantsu ette näidata, oli ime,” meenutas reisijuht. “Ja Lahemaa jaanituledele, mis olid oluliselt rahvuslikumad kui mujal Eestis, tuldi kokku üle maa.” Lahemaal talletati rahva kultuurilugu, tähistati rahvuslikke tähtpäevi, hiljem lisandusid folkloorifestival Viru Säru, seppade päevad, torupillipäevad. Neist paljude initsiaatoriks oli pargi kauaaegne direktor Ilmar Epner.
Miljon rubla pimedatelt
“Rahvuspargi nõukogus oli kolmteist sektsiooni ja nende töösse kaasati kogu Eesti vaimueliit, Lahemaad uurides töötasid kogu riigi helgemad rahvuslikult mõt-levad pead, osales ligi kaksküm-mend instituuti,” rääkis Kaasik.
Et pargile raha leida, loodi Lahemaa fond, esimene omataoline Nõukogude Liidus. “Eks häda ajas härja kaevu, nii tuligi midagi enneolematut välja mõelda,” meenutas fondi eesotsas aastaid tasuta töötanud Albert Norak, tollane rahandusminister. “Fondi hakkas tollastelt eestimeelsetelt ettevõtetelt ja kodanikelt laekuma kuni 1,5 miljonit rubla aastas,” lisas Norak. Just tänu fondi rahale on taastatud nii Altja kaluriküla kui ka Palmse mõis.
“Paljud ettevõtted soovisid oma kasumi anda just Lahemaale Eesti asja ajamiseks, mitte üleliidulisse eelarvesse,” lisas Kaasik. “Isegi pimedate ühing andis miljon rubla! Ja me korraldasime neile tänutäheks ekskursioone Lahemaale.”
“Rahvuspark sai rahvuskultuuri reservaadiks ja eestluse aadete pesaks. Lahemaa muutus rahva hulgas väga populaarseks selle tõttu, et andis legaalse võimaluse väljendada vastuseisu ametlikule Nõukogude ideoloogiale,” on kirjutanud loodusemees Hendrik Relve.
Rukkilill viis Eilarti rahvuspargi loomiseni
•• Eesti looduskaitse seltsi legendaarse esimehe Jaan Eilarti eestvõtmisel ja tagantlükkamisel sai Eesti endale 1962. aastal rahvuslinnuks suitsupääsukese ja 1968. aastal rahvuslilleks rukkilille.
••“Kui musta ja valget värvi suitsupääsuke oli ornitoloogide abiga rahvuslinnuks valitud, painas Jaani kinnisidee, et rahvuslill peaks olema kindlasti sinine. Nii saaks kokku sinimustvalge kombinatsiooni. Siis ta hakkaski rukkilille hoolega peale pressima, artikleid kirjutama, veenma, küsitlusi korraldama ja lõpuks selle ka saavutas,” rääkis Eilarti abikaasa Silvi.
•• Rahvuslinnust ja rahvuslillest viis edasi loogiline tee rahvuspargini.
•• Kokku kirjutas Jaan Eilart (1933–2004) oma elu jooksul 1500 loodusteemalist ja kultuuriloolist artiklit. Tema õhutusel ja looduskaitse seltsi püstitatud kultuurilooliste mälestuskivide koguarvu ei tea keegi. Tõenäoliselt ulatub see üle kolmesaja.
Märgiotsing
Vaba riigi märk
•• Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva sari “Vaba riigi märk” otsib isamaalt iseseisvuse tunnusmärke. Senini on ilmunud Anneli Ammase “Olümpiasangar Kristjan Palusalu: mina eesti rahva kingitust ei müü” 26. novembril ja Rein Siku “Vaikne vastupanu: president Pätsile hoiti võõrvõimu kiuste hauaplatsi” 27. novembril.
•• Kui soovite vaba riigi märke välja pakkudes sarja sünnile kaasa aidata, saatke kiri e-posti aadressil anneli.ammas@epl.ee või tavapostiga: “Vaba riigi märk”, Narva maantee 13, Tallinn.
