Lapsi peksvatest vanematest teatamine muutub kohustuslikuks
Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõuniku Monika Luige sõnul on eeskätt vaja täpsustada lastekaitsjate kohustusi. Väärkohtlemisest teatamise kohustus kehtib ka praegu, kuigi mitteteatamisele karistust ei järgne.
“Arvame, et naabreid ja pealtnägijaid ei saa kohustada,” ütles Luik. “Kuid arstidel, lasteaiakasvatajatel ja õpetajatel peaks siiski olema kohustus abi vajavast lapsest teatada. Ja kui ei teavitata, siis peaks ka sanktsioone rakendama.”
Selleks on erinevaid võimalusi, näiteks asutusesisene distsiplinaarmenetlus.
Lapsed teavad üha paremini
Luige sõnul peaks uus seadus tõstma ka laste endi teadlikkust.
“Mõnikord võib lapsele tunduda, et füüsiline karistus ongi viis, kuidas ta vanemad teda armastavad,” ütles Luik. “Kui neist asjust rohkem rääkida, oskavad ka lapsed õpetajale, lastekaitsetöötajale või politseile väärkohtlemisest märku anda. Peaasi, et selgitatakse, et selline asi ei ole normaalne.”
Seadusega üritatakse parandada ka kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenuseid. Peret toetavad ja abistavad teenused peaks olema kiiresti kättesaadavad, et probleemid ei kuhjuks ega lõpeks vägivallaga.
“Usume, et enamik lapsevanemaid tahab oma lapsele parimat, aga mõnikord ei osata lapsega käituda. Karistamise asemel tuleks vanemate oskusi parandada, kuid karistused peavad ka olema,” lisas Luik.
Igal aastal satub lastekaitsetöötajate juurde 1200 vanemliku hoolitsuseta last. Kuid olukordi, millesse saaks pehmemate meetoditega sekkuda, on ilmselt kümneid kordi rohkem.
Tallinna laste tugikeskuse direktori Pille Tederi sõnul kasvab laste teadlikkus oma õigustest.
“Loomulikult tekitab see esialgu paksu verd ja probleeme, aga pikemas perspektiivis on seadus vajalik,” ütles Teder.
Tederi sõnul on positiivne, et uues seaduses on selgelt kirjas, mida peetakse füüsiliseks väärkohtlemiseks.
Praegu tõlgendab igaüks seda erinevalt. “Mõni arvab, et lapsele võib rihma anda, sest see on üks kasvatusviisidest,” lisas Teder.
Ka lastekaitsjad pidasid 2004. aastal tehtud küsitluse järgi kõige olulisemaks võimalikult detailset lastekaitseseadust koos rakendusaktidega.
Uus seadus paneb lastega tegelevatele organisatsioonidele kohustuse pidada arvet oma töö üle ning anda andmeid kohalikule omavalitsusele, samas tuleb tagada eraisiku kaitse.
Ka lapsel ja perel peab olema võimalus pöörduda sõltumatu osapoole poole.
Tallinna laste tugikeskuses oli mullu 138 väärkohtlemisjuhtu: 36 neist puudutasid füüsilist, 68 emotsionaalset ja 21 seksuaalset väärkohtlemist. Aadressil www.sm.ee/lastekaitse saab eelnõu projektiga tutvuda ja seda kommenteerida.
Füüsiline karistus pärsib edukust
2000. aastal Tallinna laste tugikeskuse korraldatud laste väärkohtlemise uuringust selgus, et füüsiline karistus paneb lapsi vanemaid kartma ja halvendab õppeedukust.
Füüsiliselt karistatud laste õppeedukus on halvem: neljandikul hea, pooltel rahuldav ja 15% mitterahuldav. Lastest, keda pole kunagi füüsiliselt karistatud, on hea õppeedukus 32%, rahuldav 53% ja mitterahuldav 11%.
21% lastest leiab, et nende kallal noritakse vähemalt kord nädalas, 22% aga arvab, et vähemalt kord kuus. 20% lastest saab sõimata vähemalt kord nädalas ja 27% vähemalt kord kuus. Vähemalt kord nädalas solvatakse 13% lapsi ja vähemalt kord kuus 22% lapsi.
Meeldival üritusel osalemine keelatakse vähemalt kord nädalas 6% ja vähemalt kord kuus 28% lastest.
Neljandikust küsitluses osalenutest ei tehta mõnikord kodus väljagi, 21% on neid, keda aeg-ajalt togitakse, 17% on kodus hirmutatud või tutistatud ja 10% on näpistatud või hammustatud. Füüsiliselt karistada saanud lastest 36% tunnistab hirmu vanemate ees. Küsitluses osales 2006 12–18-aastast koolilast.
