„Kohalikel valimistel on parteide vahelist ideoloogilist debatti raske esile kutsuda. Võib-olla on neil mingid prioriteedid erinevad, kuid nüüd on küsimus, kas Eesti erakonnad on huvitatud neid prioriteete niivõrd praktilises võtmes sõnastama,“ rääkis Kalev Päevaleht Online’ile.

„Meie poliitkonkurents on ikkagi kaunis imagoloogiline või väga tugevalt loosungitele ehitatud,“ nentis ta.

Kalev on seisukohal, et Eesti poliitdebatis on ka laiemalt võttes päris mitmetel viimastel valimistel olnud vähe sisu ja argumenteeritud konkurentsi. „Ikkagi proovitakse turundada oma loosungit,“ jätkas ta.

„Kas keskmine valija saaks uskuda mingisugusesse uude energiasse kümme aastat valitsuses olnud partei puhul või mingi juhtkonna asendamatusesse? Ma väga ei usu. Need loosungid on pigem märguanne, et need parteid olemas ja nende poolt saab jätkuvalt hääletada. Nad on olemas sama tüüpi loosungitega kui varem,“ rääkis Kalev.

Juhtloosung: valija on rumal

Kalev leiab, et suuremate linnade puhul jääb seekordne parteide vaheline debatt üsnagi ümmarguseks.

„Programmide eripära on selles, et räägitakse eelkõige ilmselgelt positiivsetest asjadest. See on Eestis juba palju aastaid standard, et lubatakse üha rohkem hüvesid järjest väiksemate maksude eest,“ selgitas ta.

Kalev sõnas, et säärane heade asjade lubamine ei erista parteisid teineteisest.

„Et keegi erakondadest tooks välja kriitilised valikud näiteks, kas teha midagi üht või teistmoodi ning tooks välja mõlema variandi plusse ja miinuseid. Seda ma ei ole näinud. Kõik ikka parandavad, ehitavad, edendavad ja võitlevad halbadega,“ lisas ta.

„Juhtloosungiks on parteiturunduses sageli see, et inimene on rumal. Selle peale on enamus parteisid oma strateegia üles ehitanud ja kuivõrd nad on hääled kätte saanud, siis see hädapärast töötab,“ rääkis Kalev.

„Kerkib küsimus, et kui sügavale võib sellega vajuda. Üks hetk tekib ühiskonnas mingi vastuvool või huvi tasakaalu järele. Mingi aeg võiks see isegi sündida, kuid praegu selle kohta tugevamaid märke veel näha pole,“ jätkas ta.