Välisministeeriumi ajalookirjutuses meenutatakse, et ruumis tekkis närviline õhkkond: Nõukogude Liit hakkas kokku varisema ja NATO pead kaotama. Kui siis Lennart Meri parasjagu sigaretituhka raputas, arvas keegi NATO peasekretäri Manfred Wörneri abilistest, et ta soovib sõna võtta. Minister Meri oli juba niigi Vene vägede küsimuses olukorda teravdanud ning Wörner muutus nõutuks, kuid andis arvatavale soovijale sellegipoolest sõna.