Õpetajaid surutakse klienditeenindaja rolli
“Õpetaja on teenusepakkuja, kes vastutab selle eest, et õpilased oleksid läbilöögivõimelised.” Nii on näiteks haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Jaan Kallas nimetanud haridussüs-teemi klientideks õpilasi ning teenindajateks ministeeriumi ja õpetajaid.
Dekaani sõnul ei sobi selline termin sugugi, pigem võiks õpetaja ja õpilane partnerid olla. Ka pedagoogikaülikooli lektor Katrin Aava leidis, et kui õpetaja on taandatud teenuseosutaja rolli, ei suuda ta tagada õpilasele vajalikku vaimsete ja eksistentsiaalsete küsimuste arutelu.
Eesti õpilasomavalitsuste liidu juhatuse esimees Kristel Niisuke ütles, et teenindaja roll pole õpetaja jaoks õige. “Teenindaja ja kliendi suhted pole kuigi lähedased,” põhjendas ta, “pigem peaks õpetaja olema juhendaja, kes aitab iseseisvalt mõelda.”
Pedagoogi maine madal
Eesti haridustöötajate liidu juhi Sven Rondiku hinnangul on õpetaja prestii viimaste aastatega saanud kannatada.
“Ka Põhjamaades, kus palk on parem, on tekkinud õpetajate puudus,” väitis ta. “Õpetajatöö on muutunud internetiajastul keeruliseks, sest oht on ajale jalgu jääda. Pealegi hindavad lapsed sageli ka õpetaja riietust ja soengut, aga meie õpetajail pole eriti suuri materiaalseid võimalusi.”
Haapsalu linna algkooli klassiõpetaja Anneli Kasesalu nentis, et teenindajarolli nõudmine tuleb mõne lapsevanema poolt.
“Kui koolis on mingi probleem, siis nad suhtuvad nii, et teie olete professionaal ja peate hakkama saama,” tõi ta näite. “Meie koolil on siiski väga head suhted vanematega, sest meil on Hea Alguse programmi kool.”
Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor Viljar Aro leidis, et klienditeenindaja ideoloogia on mööduv nagu suur osa haridusteemalisi väiteid. “Me ei pea seda üle parda viskama. Õpetaja peaks olema ka klienditeenindaja – aga just nimelt ka,” lausus ta. “Arvatavasti hakkab mõtlemine liikuma selles suunas, et õpetaja on ikkagi midagi rohkemat.”
Aro sõnul on mõttetu püüda defineerida “hea õpetaja” mõistet. “Küll lapsed aru saavad,” arvas ta.
Haridus- ja teadusminister Toivo Maimetsa sõnul peavad õpetajad kohanema demokraatlikus riigis elamise reeglitega. “Kes täna piletit ei osta, on homme jänese rollis,” sõnas ta. “Suur osa õpetajaid peaks täna uuesti koolipingis istuma.”
Õpetajad tagasi koolipinki
Minister lisas, et õpetaja peab toime tulema olukorras, kus järjest rohkem lapsi ja nende vanemaid teab oma õigusi.
Samuti peab õpetaja valmistuma töötama osalise tööajaga mitmes eri koolis üha kasvava konkurentsi tingimustes. “Olla parim, et saada valitud,” nimetas ta.
Lapsevanematelt kere peale
Haridustöötajate liidu presidendi Sven Rondiku sõnul on viimastel aastatel sagenenud
juhud, kus lapsed või vanemad pedagoogi füüsiliselt ründavad. “Enamasti neist asjust rääkida ei taheta, vaid üritatakse omavahel ära lahendada,” möönis ta. “Eks see käib ju õpetaja maine pihta ka, kui ta saab näiteks poisikeselt tooliga vastu pead.”
Rondik tõi näitena koolidirektori, kes läks õpilase koju probleeme lahendama ja sai lapse isalt peksa. “Vanemate suhtumine on muutumas selliseks, et annan lapse kooli ja rohkem mul temaga asja pole.” Ta lisas, et noored naisõpetajad paluvad teinekord koduvisiite tehes kaasa oma elukaaslase või meestuttava, kes nende turvalisuse eest seisaks. “Vanemaid on ju igasuguseid, ka pooleldi asotsiaalseid,” rääkis ta. “Ega koolidesse asjatult turvamehi ole palgatud. Vägivallaprobleem on tõsine.” Enamasti tuleb kodukülastusi teha pimedal ajal, seega võib noorukese naisõpetaja turvalisus ka tänaval ohtu sattuda.
Eesti Päevalehele teadaolevalt on kohtupraktikas üks otsus, mis mõistis süüdi õpetajat löönud õpilase. Juunis 2002 mõistis Ida-Viru maakohus kolm kuud vabadusekaotust aastase katseajaga tütarlapsele, kes lõi meesõpetajale rusikaga näkku. Rusikahoobi saanud klassijuhataja oleks soostunud ka sellega, et karistust poleks määratud, kuid kohtusaalis keeldus neiu õpetajalt vabandust palumast.
