Preester Meletios Ulm taasloob Siimeoni kirikut
NOORE KOGUDUSE NOOR PREESTER. Preester Meletiosega kohtun väikeses puukirikus sadama lähedal Norde Centrumi betoonkolossi taga. Nii hoovi pealt kui ka kirikust seest kostab töömeeste kopsimist ja ehituskära – kaks ja pool sajandit tagasi uppunud laeva rusudele ehitatud Püha Siimeoni kirik elab praegu üle taassündi.
“Nõukogude ajal oli siin hoones spordisaal. Nüüd tegutseme aga juba pool aastat pühitsetud kirikuna,” selgitab 33-aastane mees hoogsalt tellingute vahel ringi liikudes ning ehitusplaane näidates. Meletiose pikka ja kõhna kogu rõhutab veelgi must lehviv vaimulikurüü.
Nagu kolm aastat tagasi taasasutatud Püha Siimeoni kogudus, on ka selle preester Meletios Ulm noor, edumeelne ja hea haridusega. Praegu ei ole Eestis võimalik apostliku õigeusu preestriks õppida – lähim koht selle jaoks on Soome. Preester Meletios omandas hariduse aga hoopis kaugemal – õigeusu hällis Kreekas.
“Pean Kreekat oma vaimseks kodumaaks. Eriti südamelähedased on mulle sealsed kloostrid ja eriti Athose mägi,” kinnitab mees ise. Ateena ülikooli sattus noor eesti poiss Kalmar 1992. aastal, kui ootamatult õnnestus saada õpingute toetuseks stipendium.
“Kui Ateena lennuväljal 45-kraadisesse kuumusesse astusin, oskasin kreeka keeles
ainult kahte sõna: aitäh ja head ööd,” meenutab preester, silmad prillide taga lõbusalt pilkumas. Tema õpinguid toetanud Soome metropoliit oli noormehele pannud karmi kohustuse –Eestisse maha jäänud perekonna võis äsjaabiellunud Kalmar Kreekasse järele kutsuda alles pärast seda, kui on omandanud kreeka keele ja edukalt läbinud ülikoolis esimese kursuse.
Poole aasta pärast olid need tingimused edukalt täidetud ning perekond sai taas kokku. “Algul tundus see nõudmine mulle ikka väga karm, aga tagantjärele olen sellele isegi tänulik. Paremat motivatsiooni oleks olnud raske leida,” mõtiskleb Meletios nüüd Siimeoni kiriku hubases käärkambris kamina ees istudes.
Kokku elas ja õppis Meletios Kreekas üle seitsme aasta, lõpetas Ateena ülikooli, kaitses Thessaloniki ülikoolis magistrikraadi ning töötas ka vaimulikuna.
Eestlase kõrvale võõrapärase nime Meletios sai Kalmar 1994. aastal, kui ta Konstantinoopolis diakoniks pühitseti. “Meletios IV oli Konstantinoopoli patriarh, kes 1923. aastal Eesti Apostlikule Õigeusukirikule autonoomia andis. Tema auks mulle see nimi antigi,” selgitab preester kummalise nime tagamaid.
KÄED-JALAD TÖÖD TÄIS. Praegu elab Meletios juba ligi viis aastat Eestis ning vaatamata sombusele kliimale on sel Kreeka ees omad eelised. “Ostsime hiljuti tervele perele jalgrattad ning nüüd käin vabadel hetkedel koos abikaasa ning 10-aastase tütrega Kadriorus või ka kaugemal sõitmas. Kreekas oleks see mõeldamatu – seal ei loobu preester vaimulikurüüst hetkekski,” naerab ta.
Neli-viis korda aastas katsub Meletios siiski üksi või koos perega Kreekas käia.
“Mul on Thessaloniki ülikoolis pooleli doktoriõpingud, samuti on mul Kreekas palju sõpru, keda võimalusel külastan. Et keelt mitte unustada, loen ka siin olles peamiselt kreekakeelset kirjandust,” nendib ta. Kreeka keele ununemist tal ilmselt siiski karta ei ole, kuna lisaks lugemisele tegeleb Meletios kreekakeelsete raamatute tõlkimisega.
Oma südameasjaks on ta võtnud õigeusu vaimulike koolitamise Eestis. Ta on loomisel oleva Püha Platoni seminari dekaan ning annab loenguid Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonnas, kus loodab tulevikus avada õigeusu õppetooli.
Põhitööna on Meletios siiski Siimeoni kiriku preester ning lisaks kiriku taastamistööde korraldamisele on tal kiired ajad seoses kristlaste tähtsaimateks pühadeks – lihavõteteks valmistumisega.
Meie põgusa kohtumise lõpetuseks kätt surudes ja jõudu soovides mõtlen ma seda tõsiselt – see, mida see pikka musta hõlsti riietatud kõhetu preester senise elu jooksul juba saavutada on jõudnud, ning veelgi enam see, mis tal veel plaanis on, nõuab sedasorti sisemist jõudu, mida on vähestel.
