Miks süüdistati sind 2007. aasta aprilli massirahutuste organiseerimises Tallinnas?


Mulle meeldib olla liider, armastan inimestega suhelda. Ja arvatavasti seepärast leidsingi end ühiskondlikus liikumises Öine Vahtkond. Nädal enne pronksiööd korraldasime piketi Strasbourgis. Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel väljendas Eesti delegatsioon mõtet, et venelastel on Eestis hea elada, seepärast tulevad nad siia piketeerima, Eestis nad tänavatele ei tule. Aga me võtsime kätte ja tulime.

Kui toimus kohtuprotsess, kas kartsid vanglasse sattuda?


Vanglas olemine viiendal kuul hirmu enam pole, oled kohanenud ja on ükskõik, mis edasi saab. Mind pandi istuma aprillis, vabastati novembris. Esialgse teate vabastamise kohta võtsin vastu emotsionaalselt rahulikult. Vabastati ja kõik. Teadvusesse jõudis see alles paar tundi hiljem, kui seisin tänaval ja tõmbasin kopsudesse värsket õhku ja taevas polnud enam ruuduline. Alles siis lõid mul kõik emotsioonid välja. Pärast seda mõistsin, miks inimesed lähevad tagasi vangi. Paljud kohanevad vanglaeluga ja mõistavad, et see ongi nende elu. Sul on hea, sinu taga pannakse uks kinni. Pärast vanglat õppisin kuu aega enda järel uksi sulgema.