Punase Elkeni tulek

Kui laskuda sinakate seintega keldrisse ning panna põlema laes rippuv sajavatine pirn, saab kalgi valguse. Ka fotol joonistab ere päikesevalgus teravad piirid varjudele ning taevas heidab sinist helki taustale.

Foto ruumisügavus on liialdatud: asjad kahanevad silmapiiri suunas kiiremini kui kahe silmaga vaadatuna.

Et kaamerast ei saanud tõesilma, nagu lühinägelikkuse ja hallutsinatsioonide all kannatav inimkond lootis, oli omamoodi kultuurišokk. Objektiivist nähtud “objektiivsed” pildid olid võõrad ja halastamatud. Uut fotograafilist reaalsust hakkas massiliselt tiražeerima propaganda- ja reklaamitööstus. 1970. aastate lõpu keskkonnatundlikud kunstnikud ei leidnud end progressi rongkäigust, mida modernismi kantslist kuulutati, vaid trükipahnast. Nende hulgas ka arhitektuuri õppinud maalija Jaan Elken. Selline oli maailm, ning ainult sellisena, hüperreaalsena pidasid nad võimalikuks seda kujutada.

Jaan Elken ei maalinud slaidi ekraani pealt maha. Ta vaatas fotosid läbi väikese diaskoobi, eelkõige huvitas teda nende valgus. Hiljem on Elken loobunud fotost, ent ta vaatab ümbritsevaid pindasid siiani justkui läbi läätse. Ajakirjapilt laguneb rastriks, sein värvi ja tolmu kihtideks. Sama hardumusega süüvib mu tütar lombijäässe asfaldil, mis temaga nii soravalt kõneleb, et kõrv jääb lasteaeda utsitavale isale kurdiks.

Pindade koe ja värvi küsimustega tegeleb abstraktne ekspressionism, mis Elkenit samavõrra inspireerib kui hüperrealism. Teda köidab maali pastoosne külg ehk paksu pastaga pasteerimine. Värvikihid katavad teineteist lõuendil sama hooga kui kolletunud lehed külmunud maal. Sama hooga, kilode kaupa, kannab ta lõuenditele fotovalguse valget.

Kui Elken kallab potist palju valget, siis tuubist pigistab ta kõige rohkem punast. Tavaliselt ei jõudnud see kunagi lõuendile. Küüditatud vanemate peres kasvanud kunstnik pihib, et punase suhtes oli tal ületamatu tõrge. Isiklikult ei ole tal midagi nõukogude korrale ette heita. Kunstipoliitika oli malbe, teda tunnustati, ja tal oli võimalik end vabalt väljendada. Kaude. Sümbolid ja fragmendid on kolmas inspiratsiooniallikas Elkeni loomingus: punase värvi puudumine, tekstikatked, pildiallkirjad, tükid omaenda varasematest lõuenditest. Allasurutud ühiskonnas saab iga nüanss sügava tähenduse. Nagu siis, nii ka praegu ei imetle ta kõike, mida kujutab. See ei ole kunst kunsti pärast, see kõnetab vaatajat ka praeguses vabas ja kõikelubavas modernismijärgses maailmas.

Uues ühiskonnas Elken vaenlast ei leidnud. Isegi kapitalismi karmi olemust kehastav pank pakub tänuväärset eksponeerimispinda. Aeg on ka vana vaenlasega ära leppida. Elkeni sügisnäituse roosid on lõigatud lippudest, millega Võidu väljakul marsiti. Punane jõudis tuubist lõuendile.