„Eesti aastate lõikes tahapoole kukkumist võib seletada sellega, et kuigi meil on mitmel alal naiste näitajad rahvusvahelises võrdluses head, on lüngad teistel aladel (näiteks osalus poliitikas, töötasu jne) sedavõrd suured, et indeksi järgi oleme aastate lõikes allapoole liikunud,” ütles sotsiaalministeeriumi sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakonna juhataja Hede Sinisaar. „Meeles tasuks pidada ka seda, et soolised lõhed kipuvad majanduse kasvades suurenema,” lisas ta.

Sama kinnitas ka Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Marre Karu. „Meil on väga suur sooline palgalõhe, mis Ugandas ja Burundis ei ole nii suur. Palgalõhe on seotud tööturu iseloomu ja üldise palkade erinevusega. Eestis on üldse palkade erinevused väga suured ja suur on ka sooline ametialane segregatsioon, naised töötavad sagedamini just madalapalgalistel ametikohtadel. Burundis aga töötab suurem osa inimesi põllumajanduses, mistõttu on töö iseloom väga erinev. Võimalik, et seal on ka lühemad karjääriredelid, mis tekitavad palkade erinevust või ka segregatsiooni,” ütles Karu.

Peale majandusliku aspekti vaatleb raport riike ka poliitilisest, hariduslikust ja tervise seisukohast. Pingerida luuakse selle järgi, kus eri sugude esindajatele võrdsemalt hüvesid jagatakse ja võimalusi antakse. Eesti on teiste riikidega võrreldes palkade poolest viimaste seas, peale selle on meie näitajad langenud ka alg- ja keskhariduse puhul. See-eest on meil head näitajad naiste suures tööhõives, lausa esikoht kuulub meile aga kutse- ja tehniliste töötajate soolise võrdsuse tabelis. Kokkuvõtteks: meie naised käivad meestega võrdselt tööl ning on meestega võrdselt haritud ja oskuslikud, aga palka saavad meestest oluliselt vähem.