Riik nöögib Abhaasiast naasnud eestlasi pensioniga
Mitmed Abhaasiast sõjapõgenikena saabunud eestlased peavad virelema miinimumpensioni saades, sest Gruusias töötatud aastaid arvesse ei võeta.
Samal ajal saavad Venemaalt Eestisse üheksakümnendail aastail tulnud migrandid korralikku pensioni ja Venemaal töötatud aeg läheb arvesse.
„Pöördume Teie poole viimases hädas,” kirjutas juunis Abhaasia eestlaste paarikümneliikmeline kogukond õiguskantsler Indrek Tederile.
Kiri jätkus nii: „1992. aastal kutsus president Meri kõiki väliseestlasi tagasi koju. Võtsime Abhaasia eestlastena selle kutse vastu, sest elu Abhaasias oli muutunud väga konfliktseks. /---/ Meile saadeti järele lennuk ning lubati tagada pärast kodakondsuse saamist kõik privileegid, mis Eesti Vabariigi kodanikel on. Ka lubati meie senist tööstaaži pensioni arvestamisel arvesse võtta. Oleme kodanikud ja leiame, et täna rikub Eesti Vabariik meie põhiseaduslikku õigust riigi abile vanaduse ja puuduse korral.”
Eestis pettunud
Praegu mõtleb Abhaasia eestlane, Kehras elav Anna Urumjan Eesti kodakondsusest loobumise peale, sest leiab, et ta esivanemate sünnimaa ametnikud on teda läbi aastate vaid lollitanud.
Daam, kelle tööstaaž algas 1963. aastal, töötab Kehras lasteaia söögitädina, kuigi tegelikult võiks pensionil olla.
Paraku on Eesti ametnikud talle määranud kõigist võimalikest pensionidest kõige väiksema ehk 1913 krooni ja 14 senti. Sellest äraelamiseks ei piisa. Abhaasias töötatud aastate eest pensioni ei maksta.
„Anna Urumjani pension peaks olema kõvasti üle nelja tuhande krooni,” ütles Anija valla sotsiaalnõunik Marianne Leis dokumente lapates. „Kehras on paarkümmend samasuguste probleemidega Abhaasia põgenikku,” lisas ta.
Anna Urumjani viimane pensioniametis käik lõppes šokiga. Ametnikud olid talle ja ka paljudele teistele Abhaasia eestlastele läbi aastate selgeks teinud, et nad hakkavad Abhaasias töötatud aastate eest pensioni saama alles seejärel, kui on viisteist aastat töötanud ka Eestis.
Tänavu jaanuaris, kui Annal sai viisteist tööaastat täis, läks ta Tallinna pensioniametisse. Ljudmila Žmarjova tegi talle seal selgeks, et meil kehtiva süsteemi järgi võrduvad Anna Eestis töötatud 15 aastat tegelikult 13,856 aastaga.
Nii et enamale kui rahvapensioni alammäärale pole tal praegu ikkagi õigust.
Soravat ja selget eesti keelt rääkiva Anna Urumjani kott on paksult täis Kehras elava Abhaasia eestlaste kogukonna kirju. Sellest pole mure lahendamisel ja õigluse jaluleseadmisel abi olnud.
Abhaasia sõjapõgenikke aitas Eestisse toimetada tollane kodakondsusameti juht Andres Kollist, kes nüüd töötab Tallinna ülikooli raamatukogu juhina.
„On päevselge, et õiglusest pole siin juttugi,” ütles Kollist. Ta loodab, et ametnikud leiavad võimaluse see ebakõla kiirelt lõpetada.
Paraku tõid Eesti Päevalehe päringud sotsiaalministeeriumist, sotsiaalkindlustusametist, õiguskantsleri büroost ja välisministeeriumist vastuseks vaid seadusesätteid ja tõdemusi, et Eesti ja Gruusia vahel puudub vastastikuse pensionikindlustuse leping, mille peab ette valmistama sotsiaalministeerium.
Abhaasia sõjapõgenikud
Tulid Eestisse valitsuse abiga
•• Tallinna 21. kooli õppur Elise Saulus on kirjutanud põhjaliku uurimuse Abhaasia sõjapõgenike loost. Seal seisab: „Lahkheli, milles oma süü oli ka Venemaal, viis 14. augustil 1992 kodusõjani. Lahingutegevus sundis sealseid eestlasi põgenema. Kes omal käel kohale jõudsid, käisid välja idee mahajäänud päästeoperatsiooniga ära tuua. Migratsiooniameti eestvedamisel toimetati kolme lennuga Eestisse 170 inimest. /---/ Eesti migratsiooniameti endise peadirektori Andres Kollisti ning endiste töötajate Arvo Einre ja Marju Toome meenutuste järgi sai mõte päästeoperatsioon korraldada valitsuselt kohe heakskiidu.” „Tolleaegsetel, veidi romantilistel esimestel iseseisvusaastatel tekkis lihtsalt tunne, et just nii peaks nüüdses olukorras tegema,” põhjendab Kollist 1992. aastal tehtud valikuid.
•• „Kunagi õitsvat Estonia küla Suhhumi lähedal sisuliselt pole enam, eestlasi elab seal kõigest kümme peret ning abhaasid on andnud asulale uueks nimeks Dopuket,” kirjutas Jaanus Piirsalu Eesti Päevalehes eelmisel suvel.
Keegi pole asjas pädev
•• Kui Eesti Päevaleht küsis mitmelt ametnikult, milline peaks olema probleemi aus ja õiglane lahendus, sattusid ametnikud segadusse. „Kahjuks ei ole ma pädev vastama,” teatas sotsiaalkindlustusameti pressiesindaja Elve Tonts. Teistel ametnikel jätkus palju sõnu, et teatada – see pole meie ametkonna pädevus.
•• Ainukese ametnikuna ilmutas hoolivust rahvastikuministri nõunik Aho Rebas, kes ütles, et tegemist on ilmselge ebaõiglusega. Ta lubas, et otsib kindlasti lahendusi, kuidas see lõpetada. „Pealegi pole vajaminev summa ju suur,” lisas ta.
•• Anija valla sotsiaalnõunik Marianne Leis arvas, et lahendus on tegelikult lihtne. „Usun, et omavalitsustel on vahendeid, et kompenseerida Abhaasia eestlastele praegu saadava pensioni ja õiglase pensioni vahe. Aga selleks peaks riik viga tunnistama ja omavalitsusele sellise soovituse andma. Usun, et seejärel saabub lahendus,” rääkis ta.
