SÄDEMEGA INIMENE: Vepslanna leidis üles 4500 kadunud rahvuskaaslast

 (7)
SÄDEMEGA INIMENE: Vepslanna leidis üles 4500 kadunud rahvuskaaslast
Politsei- ja piirivalveamet

Zinaida Strogalštšikova on läbi käinud kõik Vepsa külad, koputades ustele ja küsides, miks rahvas välja sureb.

Vepsa kultuuriseltsi esimehe, etnograafi ja poliitiku Zinaida Strogalštšikova sünniküla pole enam olemas. Kaheksakümnendate alguses likvideeriti Saarijärvi küla kui perspektiivitu. Peterburi oli sealt 300 kilomeetrit, Petroskoisse ehk vene keeles Petrozavodskisse samuti 300. Praegu on külast jäänud vaid nimi ja järv ning püha saar järvel.

Zinaida ema kõneles vaid vepsa keelt, neiu ise õppis kooli jaoks tarviliku vene keele selgeks külatänaval. Ülikooli sissesaamise eel oli ta läbi lugenud ka esimese raamatu vepslastest. “Teadsin, et olen vepslane, aga mida vepslased endast üldse kujutavad, kust tuleme ja kuhu läheme, ei teadnud ma sugugi,” rääkis ta põhjustest, miks valis õppeaineks etnograafia, veelgi täpsemalt – vepsa etnograafia.

Üks muredest, mis painas Zinaidat pikka aega, oli järgmine. Aastal 1926 loendati Venemaal 33 000 vepslast, 1939. aastal tuhande võrra vähem. Aga 1959 oli vepslasi äkitselt poole vähem ja veel kümnendi võrra edasi veel poole vähem ehk 8000 ringis.

Kaheksakümnendateks oli mure koos paljude teiste painavate küsimustega uuringuks saanud ning Zinaida võttis koos kolleegidega  ette külatee, et rahvuskaaslasi uurida. Oli kohti, kus neid võeti kenasti vastu, ja oli kohti, kus ülemused panid uksed kinni ja saatsid kogu külarahva küsitlejate eest ära heinale. Ja igaks juhuks helistasid ka “organitesse”.

Perestroika päästis

Kui tulemused olid kokku loetud, lõi lõkkele skandaal: tõendati, et vähemasti 4500 vepslast polnud rahvaloendusel arvesse võetud. Totaalne seadusrikkumine isegi Venemaa kohta.

Vepslaste probleem pandi suure kella külge ning Petroskois toimus vepsateemaline konverents. Sündisid seltsid, organisatsioonid, muuseum, ajaleht. Anti välja raamatuid, koolides õpetati vepsa keelt. Taaselustati vepsa kirjakeel. Üks suuremaid tulemusi oli Vepsa valla sünd 1994. aastal – ligi 4000 elanikku, neist 40 protsenti vepslased.

“Siis aga algasid tagasilöögid, saime aru, et poliitikud olid paljusid organisatsioone lihtsalt ära kasutanud,” rääkis Zinaida. Suurim löök oli Vepsa valla sisuline likvideerimine.

Mis nüüd edasi? Surete välja? Strogalštšikova on tükk aega vait. Tundub, et ükskõik milline vastus oleks vale.

Pool päeva hiljem lehvitab ta aga koosolekusaalis hoolsasti pabereid, tsiteerib peast seadusi, on ülimalt tegus. “Sügiseks oleme tõendanud, et Vepsa valla likvideerimine oli seadusvastane, kahekümne aasta pärast oleme ikka olemas. Meie, vepslaste jaoks pole tähtis kvantiteet, vaid kvaliteet,” ütleb Zinaida ja vaatab tükk aega kaasvestlejale otsa justkui kontrollides, kas kõik ikka jõudis pärale.

Vepslaste ala ja lipp

•• Vepslaste asuala piirneb Karjala vabariigi, Vologda ja Leningradi oblastiga. Vepsa keel kuulub läänemeresoome keelte põhja-rühma koos soome, karjala ja isuri (ingeri) keelega. Vepsa keelt on nimetatud läänemeresoome sanskritiks, sest selles on säilinud palju vana ja arhailist – puudub astmevaheldus, mistõttu keel on väga reeglipärane.

•• Karjala vabariigis on vepslased tunnustatud kui üks kolmest põhirahvusest. Petroskoi ülikoolis õpetatakse 1990. aastast vepsa keelt, töötab soome-ugri kool, kus on klassid vepsa, karjala ja soome lastele. Eri hinnangutel on vepslasi praegu 8300–10 000.

•• Vepslaste ristilipp näitab sugulust soomlastega. Kollane värv tähendab päikest ning roheline metsarikkusi.

Rein Siku sõidu eest Moskvasse, soome-urgri rahvaste konsultatiivkomitee istungile tasus Fenno-Ugria asutus.