Sisus on uudset vähe

Praegusajal on oluline juba varem palju kõneldud uus paragrahv, mis ütleb: “Juht võib kasutada asulasisesel teel sõidu ajal telefoni üksnes käsi vabaks jätva abivahendi olemasolul.”

Niisiis ei tohi mobiiltelefoni kasutada ka automaatkäigukastiga auto omanikud. See paragrahv nõuab kaudselt, et sõidu ajal tuleb igal juhul roolist kahe käega kinni hoida. Ning muidugi on silmas peetud ka seda, et telefonist kuuldud äri- või muidu halb uudis võib juhi endast sedavõrd välja viia, et ümbruse jälgimiseks enam üldse aega ei jää.

Teine loodetud uuendus, et sõit seadustatakse pärast õlle nautimist, jäi siiski eeskirjast välja. Lubatud 0,2 promilli tähendab tegelikult absoluutse kainuse nõudmist, sest täpsemaid mõõteriistu politseil pole. Praegused suudavad määrata vaid kaine- või purjusolekut ja nende vahel olevat ebamäärast ala. Kui nüüd sattuda sellesse nn. halli tsooni, 0 ja 0,5 promilli vahele, siis tuleb oma kulu ja kirjadega käia arsti juures, kes purjusoleku astme täpselt määrab. Nii kulub aega ja raha.

0,2 promilli on saavutatav paari kommiga, klaas õlutki võib tekitada suurema joobe.

Liikluseeskirja on muudetud loetavamaks seeläbi, et mitu pikka paragrahvi on tükeldatud ja osa nõudeid (nt. sõiduki tehnoseisund ja õppesõit - toim.) on kajastamata jäänud. Kuid halb on see, et üsna mitmes kohas toetub eeskiri liiklusseaduse ühele või teisele paragrahvile neid täpsemalt tsiteerimata, seetõttu peavad vähemalt õppimise ajal mõlemad dokumendid käepärast olema.

Autojuhile on olulisem vahest see, et peale õuealade on nüüd ka elupiirkonnas keelatud sõidukit parkides mootorit üle kahe minuti tööle jätta. Noortele on oluline, et rulluisutajad ja praegu nii moodsa tõukerattaga sõitjad on võrdsustatud jalakäijaga - sõiduteele neil asja ei ole.

Tulede kasutamine

Varasem nimetus “gabariidituled” on nüüd asendatud “ääretuledega”. Esimesel pilgul mõneti harjumatu, aga see on keeleline, mitte põhimõtteline uuendus. Udutulede tarvitamine linnas, mis on teinekord äratanud vaidlusi, paistab nüüd olevat (küll kehva nähtavuse puhul, aga pimeda ajal on nähtavus alati kehv) lubatud. Kuid: tagumised udutuled, kui need on, tohivad põleda halbade liiklusolude puhul endiselt vaid asulavälistel teedel.

Tulede kasutamise juures on oluline tähele panna seda liikluseeskirja paragrahvi, mis keelab asulatest väljas kaugtulesid põletada siis, kui eessõitev auto on nende valgusvihus. Päris paljudel kipub see meelest minema ja nad lämmatavad oma tuledega eessõitjat. Tsiteerides LEd: “Kaugtulesid ei tohi kasutada, kui tee valgustus tagab nähtavuse vähemalt 300 meetri ulatuses (enamasti siis asulates ja linnades), vastu tulevale sõidukile ollakse lähemal kui 300 meetrit, need hakkavad valgustama eessõitvat sõidukit, need võivad pimestada teist liiklejat...” Kuid lubatud on kaugtulede lühiajaline vilgutamine, et anda märku oma möödasõiduplaanist.

Enamikule autojuhtidele pole kuigi oluline uuendus, mis võrdsustab taksod - kui neis on peale juhi sõitjaid - ühissõidukitega. Kuid taksole on see oluline, sest saab (tavaliselt) liiklusega koormamata ühissõidukirajal sõites oma kliendid kiiremini kohale toimetada. Tähtis on muidugi ka see, et liikumispuudega inimesele loob uus liikluseeskiri paremad võimalused omi asju ajada. Näiteks parkimine või ka lihtsalt peatumine on invaautode juhtidele vastava kaardi olemasolul tükk maad senisest lahedam.

Selleks on vaja uut kaarti, mida hakatakse lähiajal jagama - aga vähemalt Tallinnas on senise kaardi kehtivust pikendatud aprillini ja nii pole puudega juhtidel muret.

Uued liiklusmärgid

Neid on palju. Enamik pole siiski õnneks sellised, mis kardinaalselt liiklusolukorda muudaksid ja suurt osa võib-olla ei pandagi välja. Siia kuuluvad näiteks metsloomaohtlikke kohti tähistavad märgid, millel praegu oli enamasti põdra kujutis. Nüüd võib ka muid ringi rändavaid loomi tähistada. Näiteks on juurde tulnud märgid, mis tähistavad eraldi iga looma üle tee ajamist - lehmad, hobused jms. Kuid sead on millegipärast märgita jäänud. On suusatajate märk, kuid kelgutajate oma pole, varasemast lumehelbega lisatahvlist on nüüd märk tehtud ja see tähistab jäätumise ohtu. On lisatahvel, millel kaks autot teineteisele otsa sõitnud - see tähistab teelõiku, kus on olnud suhteliselt rohkem õnnetusi kui mujal. Vanurite liikumiskohas saab üles panna eraldi liiklusmärgi. Rõõmustavad erateede omanikud - neilegi on nüüd mõeldud ja tehtud eraldi märk, millest üks keelab (peale peremehe enda - toim.) liiklemise üleüldse, teine lubab külalisi või lausa nimepidi nimetatud isikuid ligi ja kolmas ütleb - sõit omal vastutusel. See märk tähendab, et kaugemal on tees auke vms. hulle vigu (näiteks muda vööni - toim.) ja kui sõiduki või juhiga midagi juhtub, siis peremees ei vastuta.

Igal juhul on kasulik - lisandub väga palju uusi märke ja lisatahvleid - kogu sellest liikluseeskirja osast pilk uuesti üle lasta. Nagu ka teekattemärgistusi puudutavast osast, kuigi iga liikleja teab, et senisedki võimalused teekatte märgistamiseks on rahapuudusel enamasti tarvitamata jäetud. Suurt osa Eesti teid pole aastaid joonitud, kui seda kunagi üldse tehtud on.

Tähelepanu ülekäigurajale

Märgatav uuendus on see, et teel, kus on vähemalt kolm sõidurada ühes suunas - näiteks Tallinnas Paldiski maanteel - võib ülekäiguraja ees peatunud autost rahulikult mööda sõita, kui auto ja sinu sõiduki vahele jääb vaba sõidurada. Kuid igaks juhuks peab olema tähelepanelik, sest peatunud auto nina eest võib üllatavalt kiiresti üle tolle vaba sõiduraja vuhiseda näiteks jalakäijaga võrdsustatud uiskleja või tõukerattur.

Meeles tuleb pidada ka seda, et peatükis, mis käsitleb juhi kohustusi jalakäijale ohutuse tagamisel, on juttu teest tervikuna, mitte ainult sõiduteest. Pealiskaudsel lugemisel võib näiteks tunduda, et kohustus vähendada kiirust või peatuda, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale, tähendab seda, et jalakäija peab olema vähemalt astunud ülekäigurajale. Tegelikult on kogu aeg juttu teest. Et riigikohtu loodud pretsedent meeles püsiks, siis olgu siinkohal lahti seletatud ka tee mõiste. See on maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis koos seda moodustavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, haljas-alade, eraldus- või haljasribadega ning muude teehoiurajatistega, teega külgnevale alale sõidu või sealt väljasõidu teed ning parklat või puhkekohta.

Teisisõnu: ülekäigurada ulatub seinast seina ja isegi kõnniteel seisev jalakäija võib kohtupretsedendile toetudes olla juba ülekäigurajal.

Kokkuvõttes on eeskiri vähe muutunud, lisad rohkem. “Ühtegi ettepanekut, mida tegid sõiduõpetajad või isegi liikluspolitseinikud, pole arvesse võetud,” nurisevad kritiseerijad.

Nagu teame, kirjutati LE valmis paari ööga ja see on liialt lühike aeg võimalike parandusettepanekute analüüsiks.

Tõnis Erilaid