Ministrite vangerduse põhjus, mille tulemusena teie olete nüüd sotsiaalminister, oli see, et Silver Meikar ütles, et tema ja teised Reformierakonna inimesed tõid sinna raha, mille päritolu nad ei teadnud. Kas teie tõite ka Reformierakonda raha, mille päritolu te ei teadnud?

Ei. Mina olen kõik oma annetused Reformierakonnale teinud arveldusarvelt, kõik see on nähtav olnud neile, kes selle vastu huvi on tundnud. Ja see on olnud lõviosas minu enda valimiskulude katteks. Ma olen päris tihti teinud täiendavat kampaaniat lisaks sellele, mis on olnud erakonna poolt, ja ma arvan, et on mõistlik ka lisakampaaniat erakonna kaudu teha.

Käisite keskkriminaalpolitseis ütlusi andmas. Mis te seal ütlesite?

Me pidime ju rääkima sotsiaalteemadel. Aga kui te arvate, et see on kõige olulisem sotsiaalteema, siis räägime sellest. Seal küsiti põgusalt ka minu enda annetuste kohta. Peamiselt rääkisin sellest, kuidas käib kampaaniate rahastamine, kui kandidaat tahab teha lisakampaaniat.

Mis te seal ütlesite, kust teie raha pärit on?

(Naerab.) Minu raha on lõviosas pärit ikkagi palgast. Üks, mis ma võin küll öelda, on, et seal kriminaalasja lõpetamise määruses ei anonüümselt ega nimeliselt ei ole võimalik mind ära tunda.

Valdavalt on raha pärit teilt, aga mitte täies osas? On öeldud, et sugulastelt on ka tulnud raha. Kas teie andsite ka sugulastelt tulnud raha?

Kuulge, päriselt, räägiks nüüd asjast. See kriminaalasja lõpetamise määrus, kus on toodud näiteid, mis on võib-olla isikutega seostamata, võib tekitada küsimusi. Seal ühtegi minuga seotud näidet ei ole.

Millega te tõendate oma sõnu?

Ma usun, et kui te küsite seda sama asja ka nendelt, kes selle määruse kirjutasid, kindlasti kinnitavad teile seda. Kui te soovite mu kontoväljavõtet näha, siis pigem ma eelistaksin privaatsuse küsimustes seda mitte näidata.

Teie enda reformierakonna liikmed on öelnud, et teile ei ole antud võimalust selgitada seda, mis seal oli, siis ma annaks selle võimaluse, palun selgitage. Te olete praegu minister ja te olete seotud olnud selle kriminaalasjaga…

Ei ma ei ole seotud.

…mis on tekitanud ühiskonnas väga palju küsimusi. Samuti see, kuidas erakond, mille liige te olete, on saanud raha, on tekitanud küsimusi. See ei ole päris nii, et see ei ole teiega mitte kuidagi seotud.

Ma ei leia, et kõik need üle 60 või 80 inimese, kes sel teemal ütlusi andsid, on kõik selle kriminaalasjaga seotud. Kui küsitakse paljudelt erakonna liikmetelt, kuidas kampaania korraldus käib siis…ma ei oska selles midagi erakordset näha. Jah, käisin, rääkisin, mitte ühtegi kahtlust sellega seoses ei tekkinud.

Kellel ei tekkinud kahtlust? Prokuratuuril tekkis piisavalt kahtlusi, et selles asjas alustada menetlust ja seda uurida. Ühiskonnal on kahtlus üleval. Kellelt te olete annetusi saanud?

Ma ei ole kunagi ühtegi annetust teinud sularahas. Muuseas reformierakond juba mitu aastat ei ole teinud.

Kellelt teie olete ise annetusi saanud?

Mina annetusi? (naerab) Ma räägin oma isiklikest vahenditest tehtavatest annetustest.

Sada protsenti kogu rahast, mis te olete erakonnale andnud, on pärit teie isiklikust teenistusest? Kinnitate meile?

Jah, just.

Tõestada seda avalikkusele ei saa, ütlete, me peame teid lihtsalt uskuma See ongi oluline, et asjad võivad küll olla korralikud, aga nad peavad ka paistma seda ja olema 100% inimestele läbipaistvad. Selles ongi praegu üldine küsimus: nad ei ole niivõrd läbinähtavad. Silver Meikari kirjeldus asjadest on hoopis teistsugune, kui teie ülejäänud räägite. Kui me hakkame arutama neid teisi küsimusi, kuidas me saame teid uskuda ja usaldada?

Kui te küsite, kas kõikide poliitikute kõik kontojäägid iga päeva seisuga peaksid olema lehes ära trükitud, siis ma arvan, et seda mitte. Minu pangakontot on vaadatud ja minu puhul ei ole see tekitanud kõige väiksemat kahtluse kübetki. Minu sissetulekud on kõik deklareeritud. See on hästi läbipaistev.

Avalikkuse silmis ei ole.

Kui vaadatakse läbi inimese kontoväljavõte ja sealt ei leita mitte väiksematki kahtlusekübet, siis ma arvan, et ei ole ka teil põhjust arvata, et midagi oleks jäänud kellelgi kahe silma vahele. Ma arvan, et ka oma töös ma lähtun sellest, et südametunnistus peab puhas olema.

Paljud inimesed on rääkinud sellisest fenomenist nagu poliitbroilerid. Ka teie puhul on seda terminit kasutatud. Kas te leiate, kas teie oletegi poliitbroiler?

Minu puhul on seda väga harva kasutatud, sest üldiselt olen ma kõikides ametites suutnud ennast sisuga tõestada. Ma arvan, et poliitikas eeldatakse, et riigi nimel otsuseid langetavad inimesed võiks omada kogemust avalikust sektorist. Minu puhul pole minu senine hariduskäik ega karjäär kuidagi kahjuks tulnud.

Näiteks kui teile oleks tehtud ettepanek hakata haridusministriks, oleksite hakanud?

Pigem mitte. Minu kokkupuude haridus- ja teadusvaldkonnaga on märksa väiksem kui sotsiaalvaldkonnaga. HTM portfell on teadupärast üldse IRL-i käes selles valitsuses.

Eesti üks tõsisemaid probleeme on inimeste vaesus. Kui palju elab teie hinnangul praegu Eestis vaeseid inimesi?

See ei sõltu kahjuks või õnneks mitte ministri hinnangust, see on väga selge statistiline näitaja. Ma arvan, et heaolu kasv ühiskonnas on meie strateegiline eesmärk väga selgelt. Kõige suurem strateegiline eesmärk on rahvuse püsimajäämine. Kui ühiskonnas luuakse rohkem väärtust, kui ühiskond muutub jõukamaks, siis muutub paremaks ka nende elujärg, kes oma elus loodavad riigi toetust.

Päris nii see ei ole. Kui oli buumi aeg ja majandusel läks üldiselt väga hästi, siis vaestele inimestele see ei laienenud, riskirühmades vaesus hoopis suurenes. Jõukus ei jaotunud kõigile ühiskonna kihtidele.

Me saame lähtuda mitut pidi, aga üldiselt on see absoluutselt teema. Me tegeleme sellega iga päev ja iga nädal. Näiteks üks konkreetne meede, mis perede vaesusriski oluliselt vähendab, on vajaduspõhine lapsetoetus. Meil on tegelikult väga põhimõtteline valik: kas tõsta kõikides peredes lapsetoetust mõne euro võrra või otsustada, et nendel, kes seda enim vajavad, tõsta see kahekordseks. Jätsime alles lastetoetused ka kõikidele teistele peredele ja ka kolmandast ja järgnevatest lastest otsustasime samuti lapsetoetust järgmise kahe aasta jooksul kahekordistada.

Palun defineerige täpsemalt, kes seda teie arvates kõige enim vajavad?

Kõige enim vajavad riigi tuge just need pered, kes on vaesusriskis. Me otsustasime teha valiku selliselt, et ta parandaks just vaesusriskis olevate perede seisu. Jätsime alles lastetoetused ka kõikidele teistele peredele ja ka kolmandast ja järgnevatest lastest otsustasime samuti lapsetoetust järgmise kahe aasta jooksul kahekordistada.

Olete võtnud suhtelise vaesuse aluseks nende lastetoetuste puhul. See näitab, kuidas konkreetses ühiskonnas sissetulekute protsendid jaotuvad võrreldes teiste sama ühiskonna liikmetega. See ei näita meile absoluutset vaesust. See ei ole elatusmiinimum. Miks te näiteks elatusmiinimumi järgi seda ei arvesta?

Suhtelist vaesust üldiselt statistilise näitajana kasutatakse.

Kui vaadata reaalset olukorda, siis kõige vaesemad on tõendatult need, kes saavad toimetulekutoetust. Nad on pidanud paberitega tõendama oma sissetulekud, mis jäävad alla toimetulekupiiri. Reformierakonna juhtimisel on tehtud süsteem, et toimetulekutoetust saavad lastega pered jäävad lapsetoetusest ilma, sest neile määratud lapsetoetus arvestatakse nende sissetulekutesse ja läheb seetõttu toimetulekutoetuse sisse. Neid ju teie lapsetoetuse süsteem ei aita. Isegi miinimumtoidukorvi maksumus on juba uurem kui toimetulekutoetus.

Meil oli riigikogus tuline debatt selle üle, kas tõsta ühtlaselt ja vähe kõigil lastetoetust või keskenduda neile peredele, kes seda kõige rohkem vajavad.

Minuga räägivad sagedasti toimetulekutoetust saavad inimesed. Nad on pettunud, et nemad, kes seda hädasti vajavad, ei saagi lapsetoetust, vaid see arvestatakse nende toimetulekutoetuse sisse. Toimetulekutoetust saavas peres kasvaval lapsel jääb kuus elamiseks 61 eurot. Kuidas need lapsed peavad hakkama saama?

Me oleme teinud arvutused: lastetoetuste vajaduspõhiseks muutmine aitab umbkaudu viiendikku Eesti peredest. Lastetoetuse reformi kavandades oleme me lähtunud sellest loogikast, et riigil ei ole võimalik absoluutselt kõigile tänasest märkimisväärselt suuremat toetust maksta. Riigikogu on arvestanud selle lisanduva osa selliselt, et see ei läheks toimetulekutoetuse arvutamise sisse. Ehk neil on ka sellest päris palju abi siiski.

(Toimetulekutoetusest elavate lastega perede puhul ei ole see siiski lastetoetuse kahekordistamine – siis nad hakkavad saama seda, millest nad enne ilma jäid, ehk toimetulekutoetusele hakkab lisanduma vaid see lisatoetus. K. I.)

Kas te leiate, et vaimupuudega inimeste õigused on Eestis kaitstud?

Ma arvan, et esimesed töönädalal igal teemal väga detailse seisukohta võtmine ei ole…

See ei ole väga detailne. Mida te nende olukorra kohta üldiselt arvate? Kas teate nende probleemidest midagi?

Minuni ei ole jõudnud infot, et selle teemaga oleks kuidagi väga tõsine probleem. Aga mul on kindlasti plaanis lähiajal pikem kohtumine ka nendega. Puuetega inimeste esindajatega ma kohtusin juba, nende muredest me vestlesime. Sealt ei tulnud teie poolt tõstatatud teema välja. Hästi oluline on nende jaoks see, et Eesti ühiskond aitaks puuetega inimesed ühiskonnas aktiivsed olema.

Mida sotsiaalministeerium saaks teha, et aidata puuetega inimesi rohkem tööle?

Ministeeriumil on töövõimetuse kogu loogika ülemõtlemisel ja üsna varsti, järgmisel aastal saab meil selles valdkonnas olema tõsiseid arenguid.

Nad on juba väga kaua rääkinud oma soovist tööl käia. Kas te teate, kui palju puudega inimesi on tööle saanud?

See protsent võiks kasvada ja see protsent on väiksem kui nende arv, kes seda sooviksid. Sotsiaalvaldkond on sedavõrd oluline ja lai, et ei ole kohane, kui minister esimesel nädalal hakkaks ütlema, et vaat nüüd hakkavad asjad käima nii või naa. Enne kui võtta hästi põhimõttelisi seisukohti, on vaja praktiliselt seda teemat tunda, mitte ainult paberil, kus ma olen teinud tõesti kümnete ja sadade lehekülgede kaupa taustatööd. Ma arvan, et ministrina tuleb ennast mitte ainult paberil asjadega kurssi viia, vaid minister peab valdkonda tundma läbi ja lõhki ja kohtuma nende inimestega.

Mis on kokkuvõttes teie peamine eesmärk, mis te kavatsete ära teha?

Kõige suurem väljakutse on üldine elanikkonna jõukus. Kuid palgad saavad kasvada siis, kui meil majandus kasvab.

Minister Taavi Rõivas ei taha sotsiaalvaldkonna probleemidest veel väga üksikasjalikult rääkida, kuid lubab end asjaga kiiresti kurssi viia.