Tallinna transport rõhub ratastele

Valmiv arengukava matkib ideaalvariandis Amsterdami jalgratta­sõbralikkust.

Kujutage ette, et elate näiteks Viimsi haigla juures olevast bussipeatusest mõne kilomeetri kaugusel ja teil on vaja jõuda linna tööle. Jalgrattaga minna on liiga pikk maa, jalgsi ammugi, lähiliinibussi on ka paari kilomeetri kaugusel ebamugav oodata. Tõenäoliselt on kõige mugavam variant ikka auto. Sel nädalal linnavalitsuse komisjoni lauale jõudev ühistranspordi arengukava töövariant näeb ette, et Viimsi haigla kõrval võiks olla valvega rattaparkla, bussipeatusest lä­heks linna poole praegusest sagedasema graafikuga buss  ja autodest pungil kesklinn saaks taas  vabamalt hingata.

„Kombineeritud liikumisviisist – ratas, raudtee ja ühistrans­port – rääkides on ilusaks eeskujuks Holland, kus inimene saab istuda ratta peale, sõita sellega rongipeatusse, kus paneb ratta parklasse, ja järgmises peatuses saab juba uue ratta võtta,” tutvustab transpordiameti juhataja Andres Harjo tulevikuvisiooni. „Inimesed küll kahjuks enda liikumis- ja käitumisharjumusi üleöö ei muuda ja selle muutmiseks läheb aastaid, kuid loodan, et jätkatakse kergliiklusteede ehitamist Tallinnas ja see aitaks  uut liikumisharjumust tekitada.”

Harjo tunnistab seejuures, et esmalt peaks linn hoolitsema ikkagi ühistranspordi parandamise ja võimaluste loomise eest. Seejärel alles saaks hakata ühissõidukitele tavaliiklejate arvelt tänavatel lisaradasid ja -ruumi tekitama. „Seni on need kaalukausid mõnevõrra teistpidi olnud,” tunnistas Harjo.

Muidugi toob tegevuskava ka ise juba esile iga kava valukoha, milleks on raha. Raske majanduslik olukord ja piiratud vahendid ei võimalda taas kord ühistransporti järjekindlalt arendada. „Tegelikult on minule kinnitatud, et varasemast on ühistransport prioriteetsem, kuid samas peame ka ise tõdema, et nii riigis kui ka linnas on eelarve täpselt selline, nagu ta on, ja kõigi valdkondadega tuleb ikkagi tegeleda. Sealt sõltub omakorda, millises osakaalus määratakse raha ühistranspordile,” selgitas Harjo.

Kavatsus ühistranspordi osa linnaliikluses kasvatada ei sõltu ka ainult transpordiametile eraldatud rahast, sest kommunaal­amet peab näiteks rajama ka linnaosadevahelised magistraalteed. „Võtame näiteks Järvevana tee, mis oma uhkuses tuleb Tammsaare pikendusele ja saab korraga Nõmme tee ristil otsa. Samas on välja käidud võimalus Tammsaare tee laiendamine Prisma läheduses olevate garaažide alale ehk tänavakoridor on justkui olemas,” ütles Harjo. „Eesmärgiks oleks lääne-ida suunal ühendus, mis algaks Haabersti ristist, Ülemiste liiklussõlme kaudu ida suunale välja.”

Nõuavad lisaraha

Kõik need plaanid nõuavad taas linnalt lisaraha. Arengukava ei välista sedagi, et raha leidmiseks rakendatakse eraettevõtlusega koostöös tehtavaid PPP-projekte, aga samuti on paberile pandud ka ummikumaksu võimalus. „Kõige parem näide on Stockholm, kus areng on meile teada. Seal tehti esmalt küsitlus, saadi hävitav hinnang, tehti pilootprojekt ja sealt omakorda arvamus paranes,” väitis Harjo. Tema sõnul seisneks ummikumaks eelkõige auto kasutamise maksustamises, aga mitte igalt autoomanikult automaatselt raha kasseerimises. Kõnealuse plaani miinuseks linna jaoks ja plussiks autoomaniku jaoks on tõik, et ummikumaksu pole praegu kohalike maksude seaduses märgitud kui linna tulubaasi suurendamise võimalust. Vähemalt praeguste seaduste kohaselt jätab see ummikumaksu paberile.

Professor: areng on kaootiline

•• Emeriitprofessor Ene-Mall Villemi hinnangul on Tallinna ühistranspordi kõige suurem valupunkt juba aastakümneid olnud samasugune liinivõrgustik. „Ühistransport pole olnud prioriteet number üks, vaid olnud kümnenda kuni kahekümnenda koha peal ja seetõttu ei saa ta olla hästi arendatud,” sõnas Villemi. „Hüpatakse ühe projekti pealt teise peale, näiteks trammiprojekt lennujaama, millel pole ju mõtet, kuna lennujaam on meil linnale nii lähedal.”

•• „Olin Nõukogude ajal ühistranspordis väga pikalt juba ja seal tegime kolm korda optimaalse marsruutskeemi, mida pikalt töösse ei pandud. Lõpuks hakati seda ka arendama ja juurutama, aga siis tuli vabadus ja kõik need ametikohad kaotati, millega lõppes ka liinivõrgu ümbertegemine,” selgitas Villemi. „Pärast seda pole 20 aastat selles osas midagi muutunud ja just see oleks kõige esmane ülesanne ühistranspordi parendamisel. Aga ega ma ise ka ei taha väga kriitiline transpordiametnike vastu olla, kuna teame ju kõik, et otsuste taga on ka poliitiline raha ja nemad pole süüdi, kui linnavalitsus neid ideid piisavalt rahaliselt ei toeta.”