Ameeriklastest turistid Mark ja Susan rääkisid Eesti Päevalehele, et teeviitasid on vanalinnas piisavalt, küll aga kasutavad nad ka kaarti. Emma ja Egon Saksamaalt aga tunnistavad, et suunavaid silte on vähevõitu, kuid elanikud seevastu abivalmid. Hispaanlanna Camilla leiab, et viidad pole olulisedki. „Ma arvan, et palju huvitavam ongi käi kaardiga mööda linna ning ise otsida,” teatab ta.

Et teada saada, kui kerge või raske on turistil ühest sihtpunktist teiste jõudmine, proovis Eesti Päevaleht ise järele. Valituks osutus kolm marsruuti: Viru hotellist Kumusse, lennujaamast Raekoja platsile ja reisisadama D-terminalist toomkirikusse. Nagu turistile kombeks, suheldi vaid inglise keeles.

Viru hotelli vastuvõtu laua juures küsin Tallinna kaarti. Tumedapäine meesklienditeenindaja ühmab käega endast vasakule poole, silmside puudub. Sekundid hiljem rebin A3-plokis oleva Tallinna kaardi. Küsin teenindajalt üle, kuidas Kumu leida.

„Minge Narva maanteed mööda tagasi ja siis seal ongi,” vastab ta.

„Kus täpsemalt?” küsin.

„Sellel kaardil Kumu ei olegi,” lisab ta ruttu.

„Aga kuidas ma siis sinna saan?” ei jäta ma pärimist.

„Minge trammipeatusse (näitab kaardil, kus see asub – S. M.) ning trammid üks ja viis,” ütleb teenindaja viimaks. Seejärel parandab ruttu, et mõtles siiski number ühte ja kolme.

Trammipeatuses abi saamiseks pöördun teepiirde vastu toetava Artjomi poole, kes inglise keelt purssides soovitab mul trammiga number üks lõpp-peatusesse sõita. Seal olevat aga juba abiks infopunkt.

Näete suurt torni?

Trammiga Pronksi tänava otsast mööda sõites näen teeviita: Kumu 4. See on alles esimene teeviit, mida tänase päeva jooksul näinud olen. Tallinna ülikooli peahoonest mööda sõites näen ka teist sellesarnast.

Lõpp-peatuses sikutab mind varrukast inglise keelt rääkiv tundmatu. „Järgne, ma näitan sulle, kus infopunkt asub, ma ise töötan ka seal lähedal.” Kohkunud näoga pead pöörates näen, et jällegi on tegemist Artjomiga, soovib mind aidata ka nüüd.

Kadrioru infopunktis istub punapäine naine, kes palub ladusas inglise keeles mul 15 minutit otse edasi kõndida, ja ongi Kumuni jõutud.

Järgmisena proovin lennujaamast Raekoja platsile jõuda. Lennujaamas küsin Tallinna kaarti, mille klienditeenindaja Tatjana mulle ka ulatab. Tatjana räägib, et Raekoja platsile minemiseks tuleb minna bussile number kaks. „Viis peatust hiljem tulge maha,” seletab ta.

Peatuses vannun aga endamisi – järgmise bussini on tervelt pool tundi aega.

Esimest teeviita Raekoja suunal märkan alles siis, kui olen Pärnu maantee ületanud. Viit näitab otse Viru tänava suunas.

Ehk oskab mulle teed seletada ka blondide kiharatega neiu, kes velotakso juhiistmel mobiili näpib? „Minge seda teed pidi edasi,” ütleb neiu. „Näete seda suurt torni seal, vaat seal ongi Raekoja plats!”

Liigungi näidatud suunda mööda ning üsna kiiresti jõuan Raekoja platsile. See oli küll lihtne.

Nagu öeldakse, kolm on kohtu seadus – võtan käsile teekonna reisisadama D-terminalist toomkirikusse.

Esimesel ja teisel korrusel infopunkti näha ei ole. Pöördun mandleid müüva tütarlapse poole. Ta näitab kaardi peal, kus asub Toompea, ja ütleb, et kusagil seal. Küsin, kas jõuaksin kohale ka ühissõidukiga. „Sinna saab minna jala, umbes 20 minutit,” vastab ta mulle.

Kesklinna tänavatel kõndides ei näe toomkiriku suunas ühtegi teeviita.

Mööda Pikka jalga, mille enda jaoks olen ümber nimetanud aeglaseks surmaks, jõuab Piiskopi tänavale. Eemal näengi toomkirikut.

Marsruudid läbi tehtud, võib öelda, et turistil võib Tallinnas liiklemine olla äärmiselt lihtne. Või vähemalt siis, kui usaldada klienditeenindajate juhiseid ning loota linnakodanike abile. Kui aga Tallinna teeviitasid usaldada, siis on võimalus omadega nii rappa sattuda, et sihtkohta ei pruugigi üles leida.