Väikestes soome-ugri keeltes helid ja videod hakkavad Venemaal internetti kolima
See ei tähenda küll lausa soomeugrilaste oma YouTube’i (keegi ei keela ka seda tarvitada), vaid keskselt täiendatavat digiheli ja -pildi arhiivi koos internetiportaali, kust saaks vaadata-kuulata salvestusi kõigis Venemaal kõneldavates väikestes soome-ugri keeltes.
Tänavu aasta lõpuks võivad esimesed salvestused portaali kaudu kättesaadavad olla, arvas soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitees vepslasi esindav Vepslaste Kultuuriühingu esinaine Zinaida Strogalštšikova. Seekord Rakveres kokku tulnud konsultatiivkomitee esindab kõiki soome-ugri rahvaid, kelle põline asuala jääb praegu kümmekonda riiki, kuid tegeleb enamasti Venemaa soome-ugri väikerahvaste asjadega.
„Venemaa soome-ugri vabariikides alluvad riiklikule teleraadiokompaniile GRTK Rossija kohalikud rahvuslikud toimetused, mis teevad telefilme ja saateid soome-ugri keeltes,“ kirjeldas Strogalštšikova algatust Eesti Päevaleht Online’ile. „Eesmärk on selles, et neid saateid ja filme võiksid näha ka näiteks väljaspool Mari Eli vabariiki elavad marilased ning Mordva Vabariigist väljaspool elavad ersad ja mokšad.“
Marilastest elab väljaspool nimivabariigi piire ehk Baškortostani vabariigis, Kirovi oblastis, Tatarstanis ligi kolmandik, ersadest-mokšadest jäävad aga ligi pooled omakeelse televisiooni – või täpsemalt Rossija 2. kanali omakeelsete saadete – levialast väljapoole. Internetis kättesaadavaks tehtud salvestusi saaks Strogalštšikova sõnul kasutada koolides ja ülikoolides kohaliku põlise vähemuskeele ja kultuuri õpetamisel.
Autoriõigused riikliku telekompanii käes
Nagu ka kõiksuguse muu informatsiooni ja kunsti internetti kolimisel, võivad ka siin saada komistuskiviks autoriõigused. „Probleem on autoriõigustega: praeguste meie seaduste järgi kuuluvad kõik GRTK Rossija rahvuslike toimetuste üles võetud materjalide autoriõigused riiklikule teleraadiokompaniile,“ selgitas Strogalštšikova.
Täna Rakveres oma istungit pidanud soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee otsustaski autoriõiguste küsimuses riikliku teleraadiokompaniiga läbirääkimisi alustada. Esimene kohtumine sellel teemal peaks toimuma Venemaal juba nädala pärast.
Siiski uskus Strogalštšikova, et aasta lõpuks võiks soome-ugri väikerahvaste ühine video- ja audiomaterjali jagav kodulehekülg koos andmebaasiga püsti olla. „Seda hakataks pidevalt täiendama,“ ütles Strogalštšikova, kelle meelest võiks see asuda Komi vabariigi pealinnas Sõktõvkaris föderaalse soome-ugri kultuurikeskuse tiiva all.
Lisaks Venemaa riigitelevisioonile tehakse näiteks mari, udmurdi ja komi keeles telefilme ning -saateid nende rahvaste nimivabariikide põliskeelte toetamise programmide toel. Selliste materjalide autoriõiguste osas kokku leppimine võiks olla lihtsam. „See otsus sõltub juba kohalikust tasandist,“ ütles Strogalštšikova, viidates, et vabariikide juhtkonnad on tihtipeale katsunud näidata oma toetust põlistele keeltele.
Internet võib piiridega mitmeks jagatud rahva ühendada
Vepslasi puudutab igalt poolt kättesaadavate materjalide vajadus samuti, sest nende põline asuala on jagatud Karjala Vabariigi ning Vologda ja Leningradi oblasti vahel, kus paiknevad vanad vepsa külarühmad. Vepsa keelt on ametlikult toetanud Venemaa Föderatsiooni kuuluv Karjala Vabariik, kuid teistes oblastites jääb vepsa kultuuri hoidmine sõltuma põhiliselt kohalike aktivistide pingutustest.
Strogalštšikova emakeeles, vepsa keeles on tema sõnul juba kümneid filme ja saateid, mida saaks vepsa keele ja kultuuri õpetamiseks kasutada ka väljaspool Karjala Vabariiki. „Kui koopia kohapeale viia, siis võivad koolid neid kasutada ka praegu,“ ütles Strogalštšikova, lisades, et interneti teel oleks see palju lihtsam. Näiteks valmis hiljuti Soome Kultuurifondi toetusel vepsakeelne film Vepsamaa loomadest.
Praegu tõsisemalt ette võetud projekt sai alguse Hantõ-Mansiiskis mullu suvel toimunud neljanda soome-ugri rahvaste neljanda maailmakongressi ettevalmistuste käigus.
Soomes kogunesid mullu kolme läänepoolse soome-ugri riigi – Eesti, Soome ja Ungari – idapoolsete soomeugrilaste kultuure toetavate programmide esindajad. Siis käis praeguseks pensionile siirdunud Venemaa ja Ida-Euroopa instituudi juht Seppo Lallukka välja mõtte, et mari, udmurdi ja teistes väiksemates soome-ugri keeltes tehtud tele- ja raadiosaadete salvestused, mida arhiivides hoitakse, võiks praegustelt magnetlintidelt kopeerida digitaalsetele andmekandjatele ning internetis kättesaadavaks teha.
Sarnaseid algatusi tuli ka ida poolt – Marimaalt ja Udmurdimaalt, kus sarnase mõtte peale olid tulnud kohalikud aktivistid. Hantõ-Mansiiskis arutas ettepanekut soome-ugri meedia ja informatsiooni sektsioon ning lõpuks leidis ka soome-ugri rahvaste esindus, et algatus on vajalik ja tuleks teoks teha. (See oli osa kongressi tööst, mis jäi avalikkuses laineid löönud president Toomas Hendrik Ilvese ja riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi piikide murdmise varju.)
Vana rahvapärimus tuleks samuti võrku üles riputada
Laiemalt võttes võiks säärane digitaliseerimise laine puudutada ka magnetlindile korjatud rahvaluule talletusi. Soome ja Eesti rahvaluule keskarhiivid on oma kogude digitaliseerimisega juba alustanud ning nendeski leidub idapoolsete soomeugrilaste juurest korjatud materjali.
Tartus kirjandusmuuseumi tiiva all tegutsevas Eesti Rahvaluule Arhiivis digitaliseeritakse väiksemates soome-ugri keeltes materjale praegu küll, kuid juhuslikult. Mida digitaliseeritakse, sõltub paljuski rahvaluule arhiivis käivate uurijate eelistustest: kuivõrd Tartus uuritakse põhiliselt eesti suulist pärimust, on faili kuju saanud pigem eestikeelsed salvestused, osa neist on portaali www.folklore.ee kaudu ka kättesaadavad.
„Tellimusi on kogu aeg olnud, põhiliselt tegelen nendega,“ kirjeldas Eesti Päevaleht Online’ile olukorda rahvaluule arhiivi heliinsener Jaan Tamm, kelle ülesanne rahvapärimuse digitaliseerimine on. „Isegi pidev järjekord on tellimustest,“ lisab Tamm, märkides, et seetõttu pole lintide arhiveerimise järjekorranumbrite järgi digitaliseerimine väga edenenud.
