Valitsus otsustab homme Pärnu-Mõisaküla raudtee ülesvõtmise
Valitsuse korralduse eelnõu on istungile esitanud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Seni raudteelõiku hallanud Edelaraudtee juhi Kalvi Pukka sõnul tähendab korralduse vastuvõtmine seda, et Pärnut ja Mõisaküla ühendav raudteeliin läheb demonteerimisele ehk ülesvõtmisele.
"Viimati toimus raudteeliiklus sellel liinil 2000. aasta alguses kaubarongiga, 1990ndate keskel käis seal viimati reisirong," kirjeldab Pukka liini viimast aastakümmet.
Viimane kasutus oli liinilõigul selle aasta juulis, kui Kilingi-Nõmmelt startis kuues relsiralli ehk käsidresiinide sõit.
"Enne relsirallit pidime päris tublisti teda korrastama, et üldse saaks sõita. Juba oli kaduma hakanud kõik nn "väike raud" – sidelapid, poldid, naelad jm ning varsti oleks hakanud kaduma ka ehedat rööbast," sõnas Pukka.
Pärast demonteerimist jääb raudteest alles küll tamm, kuid selle seisukord oleks paslik vaid hõreda raudteeliikluse jaoks. "Kui liiklus oleks suurem, siis kardan, et ballastkillustik on selle tarbeks juba liiga pudedaks muutunud. Kui rääkida Rail Baltica kolmandast variandist, st samal sihil toimuvast liiklusest kiirusega 160 km/h Pärnust Riia suunas, siis tammi mulle tuleb tõenäoliselt uus luua. Kuid see on veidi toores hinnang, pigem on see küsimus ekspertidele," rääkis Pukka raudteetammi võimalikust kasutusest tulevikus.
Liini lõpus asuvas Mõisaküla depoos lõppes Edelaraudtee tegevus koos kaubavedudega 2000. aastal. "Siis olid veel rentnikud ja praeguseks on vist üks rendileping alles jäänud," sõnas Pukka.
Juriidiliselt kuulub Edelaraudteele raudteeliini hoonestusõigus, maa on riigi oma. Raudtee ääres asuvates jaamahoonetes on osaliselt leidnud endale paiga korterid või kasutatakse neid muul otstarbel.
Eesti vanima kitsarööpmelise asukoht
Läbi Mõisaküla kulgeva, Pärnut ja Valgat ühendava raudtee ehituseks sai I Juurdeveoraudtee Selts loa 1894. aastal. Järgmise aasta kevadel alustati ehitustöid ja 1896. aasta 5. oktoobril väljus esimene kitsarööpmeline rong Pärnust Valka. Samal ajal toimus ka Mõisaküla (toona Laatre) ja Viljandi vahelise harutee ehitus. Mõisaküla sai raudteede ristumispaigana ka kohaks, kuhu ehitati töökojad ja depood.
Kitsarööpmelise raudtee sõlmjaamana tegutses Mõisaküla kuni 1975. aastani, sealne depoo kandis koguni Mõisaküla Raudteetehase nime. Tehases ehitati ka mitmeid unikaalseid kitsarööpmelisi vedureid ja muud veeremit, sealhulgas ka rööbasomnibuss, millega raudteeülem käis oma valdusi inspekteerimas.
Eesti kitsarööpmeliste raudteede likvideerimise käigus oli viimaseks reisiliikluseks avatud lõiguks Mõisaküla-Viljandi, kus viimane rong sõitis 3. juunil 1973. Mõneks ajaks jäi käiku veel Mõisaküla ja Läti vaheline reisiliiklus. 1972. aastal suleti Mõisaküla ja Pärnu vaheline raudteelõik. 30. septembril 1975 lahkus viimane kitsarööpmeline rong Mõisaküla kaudu Eestist Lätisse.
Laiarööpmelist teed asuti samale sihile ja tammile ehitama 70ndate keskpaigas. Valmis sai see 1980. aastal, kui pidulikult kohtusid Mõisakülas rongid Lätist ja Pärnust. Liin väljasuremine algas pärast seda, kui Läti poolel olev raudteelõik anti 90ndatel aastate alguses sealsete kohalike omavalitsuste majandada ja see lõpuks üles võeti. Sellega vaibus transiitliiklus läbi Mõisaküla ja tema tähtus raudteede sõlmpunktina muutus olematuks.
