Aino Külvand tuli Tallinna Aaspere vallast Rakvere keskkooli kaudu, kus ta juba pisut laulmisega tegeles. Tõelised lauluõpingud Tallinna muusikakoolis ja seejärel konservatooriumis (Ott Raukase, Aleksander Arderi, Tiit Kuusiku juhendamisel) toimusid üheaegselt teatritööga kuni 1955. aastani. Ka looduse poolt oli talle palju antud – rikkalik häälematerjal, visadus ja teotahe, siirus ja lihtsus.

Lüürilis-dramaatilisele sopranile rolle jagus, eriti 1950. aastate lõpus ja 1960-ndail. TsŠaikovski Liisa, Maria ja Jolanthe, Wagneri Senta, Verdi Amelia, Desdemona, Aida ja Leonora, Puccini Minnie... Avardus kunstniku mõttemaailm, rikastusid häälevärvid, tugevnes usk iseendasse – see kõik aitas kujundada väga stabiilse, kaunikõlalise hääle ja tundliku lavanärviga isiksuse. Kuna Aino Külvand lahkus päeval, mis väga lähedal Georg Otsa juubellikule sünnidaatumile, on kohane meenutada vähemalt ühte nende õnnestunud lavapartnerlusest: Maret/Meelist Villem Kapi “Lembitust”, kus nende stseenid mõjusid truuduse ja kiindumuse rahvuslike sümbolitena.

Küpsemas eas, 1970. aastail, polnud Aino Külvandil raske loobuda klassikalistest primadonnarollidest, ümber lülituda kaasaegsematele, vähem ulatuslikele, nagu Ema ja Teenijanna Szokolay “Verises pulmas”, emand Goose Stravinski “Elupõletaja tähelennus”.

Ka lahkumine teatrist sündis lauljatari enda sisetunde järgi. Kuid see ei tähendanud sulgumist koduseinte vahele. Nagu on öelnud lavapartner Kalju Karask: “Aino peab alalõpmata midagi tegema – peaasi, et mitte vahtida pealt, tühjalt olla...” Ja see tähendas EMA õppejõuks olemist 1975–1996 ning Eesti Teatriliidu seenioride ühenduse juhtimist 1982–1997.

Eesti Vabariigi kultuuriministeerium, Rahvusooper Estonia, Eesti Teatriliit

Aino Külvandi ärasaatmine toimub 24. märtsil kell 14.30 Rahvusooperis Estonia

Buss Metsakalmistule väljub k 15.15 Estonia teatri juurest.