Ajakiri Akadeemia saab 30-aastaseks. Vaata, millest kirjutatakse juubelinumbris
Oma 361. numbri avalehekülgedel esitleme Tartu rahvusvahelise kirjandusfestivali Prima Vista (8.–11. maini) külalist Ralf Rothmanni tema jutustusega „Ketsemani“ (tlk Mati Sirkel). Klaus Dieter Neidlinger iseloomustab oma essees kirjaniku loodut nii: „[---] meid on puudutanud midagi ülevat, otsekui muusikat kuulates; kord on see mahe nagu Bach, kord kaasahaarav nagu Beethoven.“ Avaldame veel teisegi festivalikülalise loomingut, tänapäeva Jaapani ühe silmapaistvama lüürilise luuletaja, Mariko Sumikura armastusluulet (tlk Taimi Paves ja Jüri Talvet).
65 aasta möödumine uudismaade üleskündmise algusest annab põhjust heita pilk olukorrale Euraasia sisemaal enne ja pärast seda. Ott Kurs vaatlebki nende alade majanduslikku kasutamist pärast Venemaaga ühendamist, eriti aga nõukogude perioodil kuni sügiseni 1958, mil Kasahstanis töötas hulk Tartu ülikooli üliõpilasi ja mõni õppejõud. Autor selgitab, et Euraasia mandril on selgelt välja kujunenud taimkattetüüpide vööndilisus. Nii levib Altai mäestikust idas kuni Karpaadi mäestikuni läänes ulatuslik kuivala, mida ääristavad põhjas sega- ja okasmetsad ning lõunakaares Krimmi, Kaukasuse, Köpetdagi, Pamiiri ja Tian Shani mäestik. 16.–19. sajandil Venemaa vallutas või liitis kavalate lepingute alusel impeeriumiga kõik kuivvööndi tasandikud ning neid lõunast piiravad mäestikudki. Endistel rändkarjamaadel hakati kasvatama rohkesti nisu, mida Venemaa vedas välja, samuti teisi põllukultuure. Niiskema ilmastuga lääneosa venestus täielikult. Volga-Uurali piirkonnas jäid põlisrahvad püsima saarekestena, kuid Kirgiisi stepiks kutsutud Kasahstani põhjaosa hakati käsitama juba varem koloniseeritud Lääne-Siberi osana ning sinna rajati kindlusi ning muudeti põldudeks järjest uusi põlisrahva suvekarjamaid. Nõukogude ajajärgu 1920. ja 1930. aastad paistsid silma julmade repressioonide, näljahädade ja miljonite inimeste surmaga. Majandusraskustest ülesaamiseks hakati pärast Teist maailmasõda koostama utoopilist looduse ümberkujundamise projekti, mis tähendas uute niisutuskanalite rajamist Euroopa kuivas kaguosas ning Karakumi kõrbe muutmist õitsvaks maaviljeluspiirkonnaks. Pärast Stalini surma 1953. aastal võeti pisut realistlikum suund. Suurendamaks teravilja tootmist, asuti 1954. aastal steppe üles kündma. Kasahstanis moodustatud teraviljakasvatuse sovhoosidesse hakati värbama nii püsivat kui ka ajutist tööjõudu. Nii töötas aastail 1956–1965 Kasahstani uudismaasovhoosides rohkesti Tartu ülikooli inimesi, sealhulgas geograafiaosakonna õppejõude ja üliõpilasi. Uudismaasovhoosis töötamise kogemustest 1958. aasta sügisel on edasi antud õppejõu Agu Kongo (1928–2015) ja üliõpilase Tiit Petersoo (sünd. 1937) pajatused.
Eestis Saaremaal üles kasvanud kaugmeresõitja Fabian Gottlieb von Bellingshausen leidis laialt levinud tõekspidamiste kiuste Antarktika ekspeditsioonil (1819–1821) kaugel lõunas pöörijoone taga maad, silmas jaanuaris 1820 Antarktika mandrijää serva ja kandis kaardile mitu lähisaart. Austraallastele, uusmeremaalastele ja polüneeslastele on Bellingshausen veel Tuamotu ja Fidži saarte (Ono-i-Lau saarerühm) ning teiste rahude esimesi kaardistajaid. Aga Rip Bulkeley (tlk Tiiu Härm) keskendub ekspeditsioonil kunstnikuna kaasas olnud Pavel Mihhailovile (1786–1840), kelle visandite ja akvarellide järgi valmistati Bellingshauseni 1831. aastal ilmunud raamatusse Kahekordne uurimisreis Lõunajääookeanile ja ümber maailma 45 litograafiat. Tema seos Bellingshauseniga pole uudis, kuid palju vähem teatakse,
et Mihhailov osales ka Friedrich Benjamin von Lütke 1826.–1829. aasta ümbermaailmasõidus, mis jättis jälje Alaska ja Karoliini saarte varase teadusliku uurimise ajalukku. Võib öelda, et teise, pikema reisi käigus valmis Mihhailovil rohkem pilte, kuid Lütke atlases neid ei ole. On mõneti imekspandav, et Mihhailovi teoste kollektsioon Vene muuseumis oli palju aastaid kadunud, kuni kunstiajaloolane Boriss Suris selle 1950. aastatel üles leidis. Uurimisreisil Peterburi 2011. aastal külastas artikli autor Riiklikku Vene Muuseumi, kus tutvus põhjalikult Mihhailovi ekspeditsioonipiltide koguga, mis koos teiste andmetega võimaldas tal teha kokkuvõtte kunstniku pärandist 2011. aasta seisuga. Järgmisel aastal toimus Vene muuseumis Mihhailovi isikunäitus ja ilmus Natalja Solomatina koostatud kataloog Pavel Mikhailov: Voyages to the South Pole, 1819–1821, 1826–1829. Seal on ära toodud kõik tema teadaolevad tööd.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid ajalehtede veergudel 1933. aasta veebruaris tähistamaks Eesti Vabariigi 15. aastapäeva. Tähtpäeval meenutatakse riigi ülesehituse ja arengu tähtsündmusi, eriti Venemaa vastu võidetud Vabadussõda (1918–1920), andes mõista, et see mitte üksnes ei kindlustanud 1918. aasta iseseisvusmanifestiga välja kuulutatud Eesti Vabariigi enesemääramise õigust, vaid kaitses ka lääne kultuurimaailma „punase laine“ eest. Fundamentaalsematest protsessidest tõstetakse veel esile 1919. aasta maareformi, mida kommenteerides arvatakse, et võrreldes suurtega peavad väiksemad talumajapidamised üleilmsele majanduskriisile isegi paindlikumalt vastu. Ka 1932. aastaks ei olnud suudetud Eestit kriisist lõplikult välja tuua ning see mõjutas üha enam sisepoliitikat, kui elatustaseme languse tõttu kannatada saanud rahvas hakkas otsima süüdlasi Eesti poliitikute seast. „Riigitüdimuse“ meeleolusid püütakse pead liiva alla peitmata leevendada, kutsudes rahvast üles võitlema raskustega samasuguse südikusega nagu see, mis tõi võidu Vabadussõjas. Et mõista, mida on 15 iseseisvusaastat loonud head ja püsivat, võrreldakse saavutatut ajaga, mil kuuluti Vene Keisririigi koosseisu, kui näiteks hariduse alal tuli taluda eesti keele allutamist venekeelsele sundõppele. Ja silmas pidades Nõukogude Liidus kehtivat stalinlikku režiimi rõhutatakse, et 1918. aastal oli valida ainult kaks teed: „Emb-kumb, kas võidelda omale kätte õigused, elada iseseisva rahvana, või siis hääbuda Vene kolossi haige keha küljes jäädavalt. Viimasel juhtumisel oleksime pidanud tegema läbi kõik need piinad ja kannatama ära kõik need nuhtlused, mis suurt vene rahvast 15 aasta vältel tabanud.“
Alari Purju (algus eelmises numbris) vaatleb Euroopa Liidu (EL) raamivat mõju majandussidemetele ning keskendub ELi Läänemere piirkonnale (LMP) ja selle strateegiale (LMPS). LMPS on ELi esimene makropiirkonna strateegia, mille rakendamist alustati 2009. aastal. Makropiirkondade strateegia põhjenduseks on mitmesugused eri piirkondade koostoime aluseid käsitlevaid teooriaid. Kõige üldisemalt eristatakse vana ehk traditsioonilist ning uut piirkondlikkust. Traditsiooniline piirkondlikkus käsitab piirkondade koostööd eelkõige eri riikide piirkondadele ülevalt alla suunatud koostööna, mis on väga oluline näiteks suurte taristuprojektide puhul (maanteed, raudteed, elektri- ja gaasivõrgud), kus peamised otsused tehakse riigi tasemel. Uus piirkondlikkus hõlmab piirkondade enda algatusel toimuvat arengut, kus oluline koht on ärilistel, ühiskondlikel ja kultuurilistel kontaktidel. LMPsse on hõlmatud Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island, Eesti, Läti, Leedu ning ka Saksamaa, Poola ja Venemaa eelkõige Läänemere-äärsed piirkonnad. Kuna piirkondlik statistika majanduskasvu, elatustaseme, väliskaubanduse ja -investeeringute osas on suhteliselt piiratud, on analüüsis
kasutatud riikide kohta toodud andmeid. Majandusvaldkonnas on LMP kasu nähtud piirkonna erineva ressursimustriga riikide koostöös, eriti Venemaa rikka ressursipotentsiaali sidumise abil Põhjamaa riikide tööstuspotentsiaaliga. Pärast 2014. aastal Venemaa poolt algatatud sõjategevust Ukrainas on sellele koostööle tekkinud olulisi tõkkeid, kuigi teatud mahus jätkuvad väliskaubanduslikud sidemed endiselt. Artikli osad käsitlevad LMP majandusarengu põhijooni ja piirkonna elustandardit ning väliskaubandust ja -investeeringuid.
Martin Heideggeri aastatest 1953/1954 pärinevat dialoogi „Ühest keelekõnelusest: Jaapanlase ja küsija vahel“ (tlk Janar Mihkelsaar, algus eelmises numbris) ajendas kirjutama germanist Tomio Tezuka külaskäik. Sel puhul on oluline mainida, et käesoleva teksti näol ei ole tegemist Heideggeri ja Tezuka vahelise vestluse ülestähendusega. Heidegger üritab kõnelusse tuua kahte täiesti erinevat „keelekoja“ maailma: idamaade ja õhtumaade oma. Selgub, et säärase kõneluse võimalikkus on küsitav, kuna selle õnnestumist takistab oht, mis ei tulene mitte niivõrd sellest, kuidas kõneletakse või millest kõneletakse. Oht seisneb pigem keeles, mille kujunemises on otsustavat rolli mänginud õhtumaa metafüüsika. Euroopastuvas maailmas, kus haaratakse agaralt metafüüsika terminoloogia järele, võib seetõttu idamaade ja õhtumaa kokkupuude jääda kõigele vaatamata toimumata. Seepärast on idamaade ja lääne kõneluse õnnestumiseks esmajoones tarvis lasta vaibuda metafüüsilisel keelekäsitusel, milles on kokku põimunud meelelisus ja ülemeelelisus, kiri ja tähendus. See tähendab muu hulgas seda, et ei saa rääkida keele üle, kasutades selleks väljakujunenud terminoloogiat või arendades (loogilist) ideaalkeelt. Niiviisi tehakse pahaaimamatult keelest objekt, üks olev teiste olevate hulgas. Seevastu selgub, et iga kõnelus on ellu kutsutud keele „olemusest“. Kõnelus õnnestub seega juhul, kui kõneluses lastakse keelde tulla keele enda kõnelusel. Midagi sellist näikse toimuvat saksakeelses sõnas Sage („ütlemus“) ja jaapanikeelses sõnas koto ba.
Arvustuste osas vaatleb Amar Annus Kaarel Veskise teost Autismi olemus: Neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks ja Andres Soosaar analüüsib bioeetika võtmetekstide antoloogiat (koostanud Kadri Simm, tõlkinud Kalle Hein).
Illustratsioonideks on Artur Kuusi tekkekunstiteosed.
Luuletusega esineb ka Toomas Kiho.
Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961, kuhu ta on kirja pannud oma töö ja eluga seotud sündmusi ning muljeid inimestest. Tekst annab edasi ka Nõukogude Liidu kommunistlikust režiimist tingitud isiklikke ja sotsiaalseid pingeid, mille avalikustamine omas ajas oleks kaasa toonud repressioone.
