Arnold Hinnom „Suur heitlus. Mälestusi”
Kolonelleitnant Arnold Hinnom oli mees, keda saatus ei hellitanud. Ta tahtis õppida kunstnikuks, kuid pidi hoopis sõtta minema. Kahe aastaga teenis ta välja neli Vene ordenit ja alamkapteni auastme. Kiire karjäär jätkus Vabadussõjas. 1921. a 25-aastaselt erru minnes oli ta juba alampolkovnik ning Vabadusristi (I/2) ja Läti Karutapja ordeni kavaler. Soomusrongide diviisi ohvitserid polnud nõus diviisi likvideerimisega ja osa neist läks protestiks erru, Hinnom nende seas. Edasi asjad enam ei sujunud – sõjaväeatašee karjäärist ei saanud asja, ka teenistus piirivalves jäi lühikeseks. Juhtus, mis tol ajal mõnikord juhtus – sõprade veksleid käendanud Hinnom pidi lõpuks ise maksma nende võlad ja väljapääsmatus olukorras „laenas” kroonu kassast. Järgnes aasta vangiroodu. Hiljem võeti temalt võlgade katteks ka Vabadussõja autasutalu – Tõlliste mõisasüda – ja ta tunnistati maksejõuetuks.
Hinnom ei heitnud meelt ja hakkas otsast peale, pere tuli toita. Raamatupidajaameti kõrvalt kirjutas ta kaks raamatut, õieti kolm, kuid viimase trükilao hävitasid 1940. aastal võimule tulnud kommunistid. Esimese punase aasta elas ta siiski üle. Saksa okupatsiooni ajal teenis ta Omakaitses ja julgeolekupolitseis ning jõudis sõjaväkke alles 1944. aasta sügisel. Sellestki tuli probleem. 1955. aastal raamatu esmatrüki puhul antud intervjuus ütles ta, et kuigi ta mobiliseeriti alles 1944. a sügisel, ei lubatud tal sõjasüüdlasena koos tütardega Ameerikasse emigreeruda. Nii vireles ta koos abikaasaga Stuttgardis ilma tulusama rakenduseta kuni 1957. aastani, kui lõpuks sai USA-lt sisserändamise loa. Vaatamata eakusele tegutses ta veel kaheksa aastat raamatupidajana ning suri 1989. aastal, pärast laulvat revolutsiooni ja sinimustvalge lipu heiskamist Pikale Hermannile.
Karjääri keskel erru läinud vanemohvitseride kirjatöid aeg-ajalt ilmub. Võrreldes mitmega neist ja eriti silmas pidades Hinnomi elukäiku on tema mälestused positiivsed – ei ole irisemist ei omaaegsete ülemate ega ka kaaslaste üle, kel on elus paremini läinud. Eesti riigiski polnud vist kõik valesti, ehkki paralleele lähiminevikku autor oma 1955. a ilmunud raamatus palju ei too.
Vabadussõja ajaloo konspekt
Hinnom ei ürita vägisi kirjandust teha – tema raamatust puuduvad täiesti kohmakad looduskirjeldused ja sentimentaalsed kõrvalepõiked nagu mõnel teisel autoril. Samal ajal pole ta ka tundetu sõjamasin. 1919. aasta oktoobri Riiast, kus ta juhtis lätlastele Bermondt-Avalovi vastu appi saadetud kahte soomusrongi, meenutab ta: „Brivibas ielal, tolleaegsel Aleksandri tänaval, umbes praeguse Läti vabadussamba lähedal, oli kild tabanud noort naist, kellel väike laps süles. Ema oli surnud, kuid laps terve ja vigastamata. Lapse hele nutt lõi nukra tunde. Tundsin end nagu kaudselt süüdi olevat ta õnnetuses.” Sõjakoledusi kirjeldab ta siin ja seal. Endisel lahinguväljal, kus on ületalve lebanud laibad, kel näod on kaarnad juba ära nokkinud, on tema ainsaks mureks surnute kiire matmise korraldamine, et vältida taudide puhkemist. Surm oli igapäevane ega väärinud suuri sõnu. Vabadussõjas võitlesid mehed, kel olid seljataga Esimese maailmasõja tapatalgud. Oma kaotusigi nendib Hinnom üsna kiretult – kümmekond langenut ja sadakond haavatut väärivad küll nimetamist, kuid tähtsam on alati operatsiooni õnnestumine või ebaõnnestumine.
Isiklikud mälestused vahelduvad ülevaadetega sõjaolukorrast, mis küllap on konspekteeritud Vabadussõja ajaloo koguteosest. Isiklikud mälestused on huvitavamad kui need konspektid. Kuid ei saa unustada 55 aasta eest ilmunud raamatu eesmärki – Vabadussõda tuli meeles hoida, paguluses polnud selleks ajaks ilmunud just palju loetavaid raamatuid Vabadussõja kohta. Enamiku vanemohvitseridest ja kindraleist oli hävitanud sovetlik tapamasin. Jälle loeti Hinnomi raamatut õhinal iseseisvuse taastamise aegses Eestis.
Teise väljaande toimetajad on teinud tubli töö nimeregistriga – esimeses väljaandes puuduvad eesnimed. Sama tulnuks teha ka kohanimedega teksti sees. Sageli eeldab mõne mõisa lähistel või metsaveerul peetud lahingu kirjeldus suuremat kujutlusvõimet, kui on lugejal tarvitada. Mõned saksapärased Läti kohanimed teevad endiste lahingupaikade kaardil või maastikul leidmise raskeks isegi spetsialistile. Raamat oma detailsete lahingukirjeldustega on ju ka ühtlasi sõjaajalooline teejuht mitmele Vabadussõja lahingupaigale.
Ei alaväärista vastast
Hinnomi kogemused kommunistide või ka kommunistide vägedesse sattunutega pärinesid juba Esimese maailmasõja ajast. Ilmaasjata ta vastast ei alaväärista. Lugejale võib tulla üllatuseks eesti punaste küttide suur roll Vabadussõja lahingutandritel. Viimase paarikümne aasta ajaloopendel on nad nende vahepealselt positsioonilt unustusse tõuganud – ja sovetiaegsete ajalooraamatute puhul peame kartma ka pettust, mille määra me mõõta ei suuda. Venelaste suhtes on Hinnom üldiselt kriitiline. Ta kirjeldab nii vene ohvitseride ümberkäimist oma sõduritega maailmasõjas kui ka vene valgete omavahelist purelemist võimu pärast 1919. aastal Pihkvas ja Loodearmee peakorteris. Sõdurid olid peata inimressurss ning batka Bulak-Balahhovitš üldiselt ei teadnud, palju tal neid parajasti oli. Poole vahetamine oli Vene kodusõjas tavaline, kord sõditi punaste ja siis jälle valgete pool. Arved klaariti hiljem, nagu nüüd teame.
Ehkki läti rahvusväeosades teeninud Hinnom mõistis lätlasi paremini kui teised, annavad mitu sõjasündmust talle põhjust süüdistada lätlaste juhte ka otsustusvõimetuses. Vabadussõda oli osa suuremast sõjast bolševistliku Venemaa vastu. Eesti rinnetel võitlesid soome, rootsi, taani, vene, baltisaksa ja ingeri vabatahtlikud, kelle kõigiga oli Hinnomil kokkupuuteid. Hinnom kohtus ka Eesti rinnetel liikunud Briti, Prantsuse ja USA sõjaväelastega. Hinnomi sümpaatia kuulub brittidele, kelle asjatundlikkus ja ka abi oli kõige suurem. Positiivne mulje jäi talle Ameerika majorist Alvin Deveraux’st, kuid USA kolonel Warwick Greene oli landesveeri sõja eel avalikult saksameelne. Prantslased aga toetasid Venemaa taastamist ja selle kõrval polnud kohta Eestile.
Tähelepanelik lugeja märkab, et mitu hilisemat tuntud eesti riigimeest võitlesid Vabadussõjas mitte reservis, tagalas, staabis ja sulega, vaid tegelike välikomandöridena. Leitnant Kaarel Eenpalu juhib pataljoni eesotsas Rannu ja Rõngu vallutamist, Otto Tief aga on landesveeri sõjas Kalevlaste maleva eesotsas. Eesti ajalugu aastatel 1918–1940 pole ilma Vabadussõjata võimalik mõista.
Oma intervjuus Valev Uibopuule veebruaris 1955 kirjutas Hinnom: „Eesti iseseisvus on see jõud, millest meie rahvas omal raskel ajal ammutab sisemist jõudu, et jõuda vastu panna olude survele. Eriti just seepärast peaks iga noor ja vana tutvuma Eesti ajalooga, nii vanema kui ka uuema ajajärguga. Pealegi on ajaloost võimalik tundma õppida mõningaid ettetulnud vigu, et oleks tulevikus võimalik neist püüda hoiduda.” Siin oli ja on abiks ka Hinnomi enda raamat.
Arnold Johannes Hinnom
1896–1989
Sündis 5. jaanuaril 1896 Järva-Jaani kihelkonnas Kuie mõisa (nüüd Tamsalu vallas) Parra talus sulase pojana. 1914 lõpetas Tallinna kaubanduskooli ja astus Ants Laikmaa kunstikooli.
Mobiliseeriti 1915. aastal, lõpetas novembris Peterhofi lipnike kooli. 1915–16 teenis Daugavgrı–va kindluses ja 1916 algul Tartus läti küttide tagavarapataljoni 9. roodus. 1916–17 oli 4. läti Vidzeme kütipolgu sapöörikomando ülem Riia rindel, sai kaks korda haavata, 1917 ülendati juba alamkapteniks.
1917 detsembrist eesti rahvusväeosades. Saksa okupatsiooni alguses saadeti erru. 1918 novembrist Põltsamaa kaitseliidu organiseerija ja 2. jalaväepolgu 5. roodu ülem, 1919 jaanuarist 2. diviisi tagavarapataljoni ülema kt ja 1. roodu ülem. 1919 märtsist soomusrongide divisjoni adjutant, maist divisjoniülema abi, augustist soomusrongide diviisi ülema abi, septembrist kapten.
1920 augustist oktoobrini oli Eesti-Läti piirikomisjoni liige. 1921 ülendati alampolkovnikuks (a-st 1922 kolonelleitnant). 1921 oktoobris läks erru.
1925–32 majandas oma autasuks saadud mõisasüdant, mis 1932. a müüdi tema kohustuste katteks. Seejärel oli 1934–40 riigi raudteetehaste raamatupidaja Tallinnas. Samal ajal avaldas oma esime-
sed mälestusteraamatud „Põlise vaenlase vastu” (1933) ja „Läti küttidega maailmasõjas” (1938).
1940–41 oli NKVD huviorbiidis, kuid pääses vahistamisest.
1941–42 Tallinna Omakaitse 2. osakonna ülem ja Petseri prefekti käsundusohvitser, 1942–44 julgeolekupolitsei ja SD referentuuri B IV C vanemassistent (ajakirjanduse ja kirjanduse järelevalve), 1944–45 Saksamaal ohvitserina 20. eesti SS-diviisi nimekirjas.
1945–1957 elas Saksamaal Stuttgardis, 1957 asus USA-sse, oli pensionileminekuni 1965 raamatupidaja. Suri 9. oktoobril 1989 Chapel Hillis (Põhja-Carolina).
Abiellus 1919 Hildegard Michelsoniga, tütred Silvia (1920) ja Juta (1923) elavad USA-s.
Tänan Jaak Pihlakut, Mart Oravat ja Ülle Krafti abi eest elulookirjelduse koostamisel.
