Dokumentatsioon võsaskäimisest
Aga loodetavasti on see ka viimane lause, mis Maasikut kuidagi anriliselt lahterdada püüab, kuigi tema äsjaavatud näitus “Pusad” Hobusepea galeriis ei tõesta esmapilgul autori kohta midagi uut.
Maasik on juba aastaid võsas seigelnud ning seal valminud töid ka aeg-ajalt näitustele pannud. Kerge vaevaga võiks käivitada tõlgendusmasina ning kuulata uinutavat meloodiat, mis kõneleb meile dekoratiivsetest pindadest, struktuuride sõrmitsemisest, arhitekti ruumikogemusest, ilust ja loodusest, sünnist ja surmast. See on meloodia, mis paneb Maasiku konteksti, kleebib talle varje ja taustu selja peale ning rõõmustab, kui arvab, et “dekoratiivsusega” on tabatud kogu näituse tuuma. Ja võib-olla ongi.
Ometi tundub, et Maasiku näituse puhul ei saa piirduda pelgalt formalistliku diagnoosiga. Peeter Laurits on oma eessõnas Maasiku peatselt ilmuvale kataloogile juba suurepäraselt analüüsinud viimase tööde paigutumist erinevate kunstikogemuste taustadele, finišeerides elegantse tõdemusega, kuidas Maasikut ja zeni pole ühelegi fotole kunagi koos jäänud, mistõttu võib tegemist olla ühe ja samaga. Maasikut huvitavad tõepoolest klassikalise loodusfoto kapinurgad: esteetiliselt või semiootiliselt “tähendusrikka” asemel suunab ta objektiivi mõttetu võsa poole, mida pole kultuuris kunagi eriliselt mütologiseeritud ja tähendustega tembitud ning mida mu vanaema alati hävitada palub, kui talle külla juhtun minema.
Laurits joonistab välja ka Maasiku tööde ilmselge visuaalse riimumise abstraktsionismiga: leides võsast rütmistatuse, tihendatuse ning teatava kultuurivälise varte ja võrsete joonistuskunsti, on – nagu autor isegi tunnistab – tema kunst kõige muu hulgas ka dekoratiivne. Ent on kaks hetke, mis lubaksid öelda, et siin ei tohi tõlgendusmeloodia veel vaikida, et meile kootakse siin ämblikuvõrku, mis on tegelikult uks.
Maasik laotab
Tegelikult olen ma seda näitust ainult kunstniku ateljees näinud, kuid juba seal sai selgeks, et Maasik paiskab töid näitusele arvukalt. Nii muutub see dokumentatsiooniks aastatepikkusest süstemaatilisest võsaskäimisest, mis autobiograafilistest seikadest puhastatuna hakkab aga ühel hetkel mõjuma mingi kummalise rituaalina.
Traditsioonis tähtsusetuks peetava võsaskäimise kordamismehhanism on Maasiku töödes niivõrd klaar, niivõrd tugev ja jõuline, et mingil hetkel hakkab loodus Maasiku piltidel mõjuma allhoovusena. Ja see on kummaline, sest tegelikult võiks öelda ka vastupidi: et Maasiku pildid on silmatorkavalt tugevalt seotud motiiviga, nad on äärest ääreni ilma hingetõmbepausideta täidetud loodusliku tekstiga ning näib, et fotograafi ainsaks vaevaks on olnud “ilus” kadreerimine.
Kuid just tänu kordamisele, sellele kummalisele rituaalile, hakkab nimetatud looduslik tekst vajuma mingiks aimatavaks taustsüsteemiks, “teiseks plaaniks”: Maasiku seisundid ei tõuse pildi seest, autor ei ole läinud võssa “emotsioone” ja “tähendusi” otsima, mida vaataja hiljem tema piltidelt ka enda jaoks alla laadida võiks, vaid kõik käib siin kuidagi vastupidi, kuidagi loodusest sõltumatumalt, selle üleselt, selle kõrvalt. Maasik ei osuta, vaid laotab.
“Mina” vabastamine
Teine moment, mis rebib Maasiku pildid siinkirjutaja jaoks lahti nii kunstist kui ka loodusest, on veelgi raskemini selgitatav.
Kõndides tema ateljeest mööda ühte võrdlemisi tobedat magistraali kodu poole, tekkis millegipärast küsimus: “Kuidas lohutada kurbi?” Ma ei soovi siin teha vastandust “võrdlemisi tobe magistraal” ja “loodustundest pakatavad fotod”.
Pigem tundub oluline viidata sellele, et tegelikult pole siin ju tähtis, mis liike kujutatakse, kus see võsa asub (Räägu tänaval), mis kellaajal ja millise kaameraga on see pildistatud. Ehk liigun juba liialt kaugele, kuid näib, et Maasik tegeleb oma näitusel teatava kosmoloogilise fotograafiaga.
See on miski, millel ei ole enam mingit pistmist kujutatava-kujutaja teljega, vaid mis (vähemalt näiliselt) laotab end ise ja võrdlemisi sõltumatult laiali. “Seisund,” ütleb Maasik ise. Võib-olla tõesti.
Tavaliselt igasugusele inimtegevusele kleebitav “minasus” hakkab siin igatahes järjest ja järjest lahustuma, kõik
muutub kuidagi aimamisi mingiks kosmiliseks soojaks tekiks.
