Jumalale tänu, et Pegasuse tolleaegset interjööri ei taastata, see oleks niisama tobe ja võlts nagu Colosseumi taastamine.

Paljudele tuleb Pegasuse kohvikuga seoses meelde see seitsmekümnendate lõpu ja kaheksakümnendate alguse inetu kulunud trahter, millel päris-Pegasusega on niisama vähe ühist kui katlakütja käsiraamatul Baudelaire'i luuletustega. Päris-Pegasus nägi välja nagu tükk Nõukogude Eestisse sattunud praegust aega. Nagu mõni elitaarne koht Berliinis või Roomas. Mõni selline koht, kuhu lihtrahvas sisse ei astu. Ja ega Pegasussegi astunud. Ega seda paari reaga ümber jutusta.

Üldiselt nägi ta välja nagu mõni Armani butiik. Teda kaunistasid elavad kallad, tema akendest paistsid eksklusiivsed ja kallid vaated, kuigi seda siis keegi ei teadnud. Pegasus tõotas meile, et küll me teada saame.

Viivi Luik


Kunsti-Pegasus

Kui kunagi kirjutatakse Tallinna alternatiivsete/mittenomenklatuursete näitusepaikade ajalugu, peaks selles üks peatükk kindlasti olema Pegasuse kohvikust. Eesti moodsa kunsti poliitilises ajaloos on Pegasusel samaväärne koht nagu vanal ülikooli kohvikul Tartus. Nendes toimunud näitusteta poleks 1960.-70. aastate eesti kunsti-ilm see, milliseks ta kujunes.

1963 valminud Kirjanike Maja oli esimene moodne hoone Tallinna vanalinnas ja Pegasus kõige modernistlikuma sisekujundusega kohvik tollases Eestis. Viktor Salmre suurepärase kadreeringuga mustvalged fotod tollasest kohvikust jätavad peaaegu et ebareaalse, ebamaise, kosmilise mulje. Rõhutaksin, Pegasuse interjöör ei olnud põlvkondlik manifest - arhitektide Allan Murdmaa, Leila Pärtelpoja ja Vello Tamme omavaheline vanusevahe oli piisavalt suur mingi põlvkondlikkuse rõhutamiseks -, vaid uue kaasaegse loomevabaduse stiilne avaldus. Sõnal "maailmatunnetus" oli siis teine kaal. Usuti ja igatseti modernismi veel selle lüürilises ja idealistlikus vaimus. Edgar Viiese skulptuur, esimene abstraktne skulptuur Eesti avalikus ruumis muide, sümboliseeris toda paatost rohkem kui metafoorselt. Ka kuju materjal, alumiinium, oli ebaharilik, progressiivne, nagu koonilised seinavalgustid ja vineerist mööbelgi. The medium is the message.

Seninägematu interjöör tingis ka uue kunsti eksponeerimise ja kuigi Pegasuses rippusid sageli pallaslikud lillemaalid ning natüürmordid, tegid seal sensatsiooni ikkagi assamblaa(ogonek)id, kollaa(ogonek)id, häppeningid, emailvärvid, konkreetne luule, pop, op ja mis kõik veel, mida ei võetud vastu ametlikele näitustele. 1969 toimus Pegasuses SOUPi rühmituse näitus, kus noored vihased Ando Keskküla, Andres Tolts, Leo Lapin & CO endast esmakordselt kujutavate kunstnikena laiemalt rääkima panid. 1970 korraldasid nad koos Kaljo Põllu juhitud Visaritega mitte vähem põrutava näituse "Eesti Edumeelne Taie". Samal aastal debüteeris Pegasuses Raul Meel. ANKi kunstnikud esinesid kohvikus juba varem. Jne. Jne. Mulle tundub, et isegi veel 1980. aastatel, kui legendaarse Pegasuse rong oli ammu ära sõitnud, tegi üks või teine seal huvitava personaalnäituse.

Ja Pegasuse avangardistlik miljöö inspireeris meil isegi koomiksi kui kunstivormi sündi! 1970. aastal joonistas Lapin nimelt kursusevennale pühendatud sarja "Benno Bladikorni elurõõm, arvamused ja mõttetu surm kohvikus "Pelargia"". Ilmselt kuulus ka paras annus künismi kuldsete kuuekümnendate Pegasuse vaimu juurde...

Nüüd on Pegasuses yuppie'd hipid välja vahetanud. Viiese skulptuuri asetaksin ma aga siiski tagasi. Toitlustusasutusena (aga seda Pegasus kirjade järgi ju oligi) pole restoran praeguses asupaigas uustulnuk, vaid loogiline jätk eelnenule. Kokkusaamispaigana (mida on ka restoran, eriti baar) jätkab praegune Pegasus aga kohviku traditsiooni. Mis võiks seda järjepidevust paremini visualiseerida kui Viiese kõrgustesse pürgiv skulptuur?

Harry Liivrand


Perestroika-Pegasus

Kirjanike klubi Pegasus, mis kogunes kolmapäeviti samanimelisse kohvikusse, avati pidulikult 15. mail 1985. Liikmekaardid said kõik Kirjanike Liidu ja Noorte Autorite Koondiste liikmed. Klubi presidendiks sai teovõimas Arvo Valton, praktilisi asju ajas rohkem tema abikaasa Tiina Vallikivi, klubi "metoodik".

Igal kolmapäeval oli plaanitud mingi kirjanduslik või eluline ülesastumine, millele järgnes vaba veinirohke seltskondlik vestlus. Sõna said vaid uuendusmeelsed tegelased alates Indrek Toomest ja lõpetades Merle Jäägeriga. Pegasuses leidsid esinemisvõimaluse nii Mauri Raus kui Lennart Meri, nii Vaike Rannet kui Sergei Stadnikov. Mäletan, et kord pakkis viimane oma portfellist välja krõmpskuivad muumiakäed, mis olid justkui võileivapaberisse keeratud, ja lasi publiku sekka ringi käima.

Kirjanduse kõrval oli endiselt moekas para, Igor Mang rääkis astroloogiast ja Tunne Kelam lendavatest taldrikutest.

Mida aeg edasi, seda kõvemini hakkasid vabaduse tuuled puhuma. Peeti ilmunud raamatute sünnipäevi, aga ka (nt Sirje Kiini ja Olev Remsu) ärakeelatud artiklite peiesid. Üha enam hakkas Pegasust külastama väliseesti kirjamehi: T. H. Ilves, Rein Taagepera, Peeter Puide, Hellar Grabbi, Ilmar Laaban. Siiski ei avaldanud veel ükski leht ERSP sõnumeid ja nii teavitas Tunne Kelam neist Pegasuse vabalt tribüünilt. Need olid üsna harivad poliittunnid, vahel näidati koguni elusaid vangimajast läbi käinud dissidente, nagu Lagle Parek ja Enn Tarto, kelle eest tublid eesti ajakirjanikud olid meid hirmsasti hoiatanud, ning iga literaat võis ise veenduda, et nad on inimesed nagu teisedki. Tänu vabadusvõitlejate võimutsemisele Pegasuses oli mulgi võimalus alla kirjutada Eesti iseseisvaks (suveräänseks) kuulutamise nõudele kuu või paar enne, kui Arnold Rüütel Moskvas sellesama asja peale tuli.

Ja siis saabuski iseseisvus, perestroika-Pegasus läks remonti ja vegeteeris varjusurmas või täitsa suletuna tänaseni.

Kalev Kesküla

Vabariigi-Pegasus

Läinud nädala neljapäeval peeti restoranis Pegasus avamispidu. Kohal oli seltskond ja seltskonnafotograafid. Ajakirjanduse kaudu on läinud liikvele kumu, et Pegasusest on saamas trendiinimeste koht, kus hakkab käima Noku publik. Värske restorani mäned(ogonek)er, Kanadas koolituse saanud Mart Tomson ei taha siiski klientuuri kuidagi piirata. Teretulnud on kõik, kes heast toidust lugu peavad.

Londonist Tallinnasse asunud koka Michael Bhoola hoolitsusel tõotab köök tõesti hea tulla. Olen Michaeli kätetööd Stenhusis (kus ta enne töötas) maitsnud ja mul on temasse usku. Michael armastab hanemaksa ja trühvleid, aga mõistagi ei saa selline roog odav olla. Eriliselt hea tõotab Mardi jutu järgi tulla vasikakülje kroon, varem polevat midagi sellist Eestis tehtud. Pastad ja leivatooted valmistatakse kohapeal, kala ja liha soovitakse pakkuda ainult värskelt.

Lisaks Michaelile ja Mardile on Pegasuse omanikud Inga Kolk ja Rain Lõhmus, igaüks võrdse osakuga. Uue restorani eesmärgiks on pakkuda maailma köögi moekat klassikat ning menüüd kavatsetakse vahetada iga kahe nädala tagant. Et järje peal püsida, peab gastronoomiasõber seda maja hoolega külastama. Hinnatase on Mardi sõnul "pisut odavam kui Egoistis või Glorias". Remondiraha tuleb tagasi teenida.

Veinikaart on avar ja Uue Maailma keskne, odavaim veiniklaas (muide, suurepärane õhuke ja mahukas kristallklaas, mitte see Luminarci kopsik, millega enamik Tallinna restorane läbi ajab) maksab 65, odavaim pudel 325 krooni. Kui söögiisu või -raha pole, võib aega veeta esimesel korrusel asuvas baaris.

Selge on igatahes üks: tänane Pegasus on hea ja kallis restoran, aga mitte vaeste boheemide kohvik nagu vanasti. "Viis aastat seisis see koht nagu taldriku peal ja keegi ei tahtnud seda. Nüüd on mul Tallinna parimad restoraniruumid," ütleb Mart lootusrikkalt.

Pegasuse sisekujundus on modernne ja minimalistlik ning vastab kunstiprofessor Mart Kalmu sõnul hästi koha algsele vaimule, mis vahepealse remondiga kannatada oli saanud. Ainult ülemise korruse alumiiniumskulptuuri puudumisest on pisut kahju.

Alumisele korrusele on lõigatud rida aknaid juurde ja see muudab endise riietehoiu hubaseks baariruumiks. Pegasuse uue palge puhul on kõneldud londonlikkusest ja eriti londonlikult novaatorlikud on hiiglasliku läbilaskevõimega tualettruumi paigaldatud naiste pissuaarid. Niisugust imeasja pole Eestis veel kusagil.

KALEV KESKüLA