Eesti Mälu: Henrik Visnapuu „Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt”
Kunagi oleme kõik olnud veidike Visnapuu fännid. Tema noorpõlve luule on täis meheliku praalivuse õndsaid aspekte, kus vedru ikka viimseni välja venitatakse, et siis plaksuga tagasi lasta. Visnapuul seostus kõik naisega. Isegi poliitiliseks luuletajaks sai ta alles siis, kui oli avastanud oma kodupinnas naise, Maarjamaa.
Minulgi oli pärast ülikooli lõpetamist sõjaväelaagris kaasas mu tulevase naise käega nahka köidetud „Käoorvik”, Visnapuu viies luulekogu (1920) – selles aga Visnapuu luuletused oma tulevasele naisele. Eeskätt kümme kirja Ingile, ületamatu armulausungite tsükkel eesti keeles. Ületamatu tookord, ületamatu nüüdki veel, loe kuipalju tahes. „Kuused olid kui suhkrupääd, suhkrupäie all sina lääd.”
Noore Visnapuu eriülesanne oli kuulutada oma isiku jumalkuratlikku lõhestatust („Kaks algust minus: süda ja mu liha”), mis tähendas nii hümne tiirasusele („Alasti naiste ning hoorte perrä / kisop mo himo”) kui ka ülbeid askeetlikke hülgamisžeste („Hüvästi! naised lihahimulised, roojad. / Hüvästi! kahejalgsed lastetoojad”), üle kõige aga õrnust suhetes naissooga, milleni eesti mehed on harva küündinud: „Maga, maga. Tuul ja laine / käivad vasta kalda seina, / laotan so alla heina, / maga tütärlaps ja naine.”
Visnapuu oli ka see, kes võis kevadises looduses rõõmu pärast peast segi minna („Ja õitsmine mind võtab tappa, / üks meri üle mo, üks õite torm”), et seejärel vaibuda kõigi geeniuste ühisesse melanhooliasse („Laske mul olla kurb. Kurbus jumalast on”). Ja kõige muu sekka käis ikka üks vaevaline jumalaotsing, väga isiklikuks minevad kõnelused Issandaga („Oma ropu suuga sinule kiituseks, Issand, lase porisen”) ja pidev tagasilangus maisesse hädaorgu („Oo, maailm, purjus jumalate okse!”).
Selles äärmuste melus näib olevat mingit venelikku mõju, ja eks vene moodsast luulest Visnapuu ju õppinudki. Kunagi tol ajal, kui me kõik olime veidike Visnapuu fännid, ütlesin Jaan Krossile, et eelistan Alveri virtuoosselt kootud värssidele Visnapuu luulepalangut. Mille peale vanem Jaan, arbujate luuleruumis kasvanu, veidi närviliselt nähvas: „Aga Visnapuu ei oska ju mõelda!” Alver arendab kujundit täpses vastavuses loogilise mõtte liikumisega. Visnapuu mõjub emotsionaalse heidikuna.
Igatahes andis Visnapuu „Päikese ja jõega” oma kõige kordaläinuma katse mõelda. Vähesed mälestused langevad nii tõsisesse filosoofilisse raami, kui seda taotleb Visnapuu. Kogu teost läbib küsimus: millal sünnib inimene? Inimene kui vaimne olend, kes võtab endale vastutuse maailma ees. Seejärel otsib Visnapuu oma sündimise järke. Üks neist sai läbi siis, kui ta mõistis, et saksa parun pole jumalast seatud olend.
Me võime vaid imestada, kuidas isegi Visnapuu-taoline moodne luuletaja, kupja poeg, on oma lapsepõlve elanud teadmises, et sotsiaalsed vaheseinad on igavesed. Eduard Bornhöhe „Tasuja” tohutu mõju tuleb taas esile: see õhutab poisis unelmat hävitada ühe ööga kõik Eestis elavad sakslased. Sündimise üks järke oli Visnapuu meelest ka kiriklikust usust loobumine ehk isikliku kontakti saavutamine jumalaga.
Sünd saabub surmaga
Aga enne surma jõuab oma viimseid ridu kirjutav Visnapuu lõppeks siiski äratundmisele, et enamasti sünnib inimene alles surres. Inimene on sündinud siis, kui ta suudab elada igat oma päeva otsekui viimset, tehes hirmuta seda, mida peab oluliseks. Enamik inimesi suudabki seda üksnes oma viimseil päevil. Sünnitakse alles siis, kui suremise tähtaeg on teada. Karm tõde. Elamise raskus seisneb niisiis selles, kuidas varem sündida – ja elada seega rohkem.
Ühes sellega on „Päike ja jõgi” tunnismärk luuletaja teekonnast eksistentsiaalse maailmavaate poole. Visnapuu annabki viiteid Jean-Paul Sartre’ile, ent ka Heideggerile ja Jaspersile, täiendades eksistentsifilosoofiat soomeugriliku kujutelmaga: isegi surres jääme igavesti kasvava inimpuu osaks. Inimene kasvab rahvaks ja rahvuseks, rahvus kasvab inimkonnaks, inimkond on haljas puu keset kosmost. Selle juuri silitab jõgi ja latva soojendab päike.
Ei maksagi Visnapuuga seoses karta abstraktseid arutlusi. Tema elamuslik elufilosoofia algab ja lõpeb ikka sellesama päikselise Tartu-lähedase jõega, kuhu ta kord lapsepõlves sisse hüppas – ja kuhu ta mälestustes jäigi, vee ja valguse elemendiga: „On rahvaid, kes kummardavad päikest, ja on teisi, kes kummardavad Püha Jõge. Mina olen neid kummardanud mõlemaid.” Olulised tegelased on mõisa hobused, tundlikud loomad, kellega koos õpib poisike rohkem suhtlemist ja psühholoogiat kui inimestelt. Neilt õppinud ta sedagi, kuidas hooldada kõige tundlikumat ratsut – Pegasust.
Erinevalt luulest jäävad naised mälestuste karges tekstis taga-plaanile. Isa Kasper on oma äkkvihaga tähtsam kui ema. Kolme suurt daami mäletab Visnapuu: Marie Underit, Isadora Duncanit ja Ella Ilbakut. Oma elu justkui armulugudesse mässinud poeet ei vesta ühestki armuloost. „Polnud armumist, kirge ega kiusatust, vaid piiritu usaldus, magus uni ja hää olla.” Paradiis enne pattulangemist. Meenutused katkevad aastaga 1919, taas, nagu paljudel juhtudel, enne abielu.
Kunagi tundus põnevaim raamatu Siuru-osa, revolutsiooniaegne kihisev kultuurielu, santlaagerdamine Vabadus-sõjas. Terav portree Jaan Tõnissonist, kes ei näinud iial inimest, vaid ainult ideed. Visnapuu mälestustel on suur kultuurilooline väärtus, ütles meile loenguis juba prof Harald Peep, kirjaniku lühimonograafia autor.
Aga teost uuesti üle lugedes saad aru, miks naised ja Siuru-aegne kilin-kolin on õieti põgusalt esitatud. Kirjanik, kes vaatab surmale mõtlikult silma, ei tunne ise enam õiget huvi ei boheemlaselu ega armulugude vastu. See polnud kõige tähtsam. Tähtsam oli lihtsalt „hää olla”, kusagil jõe ääres, kunagi päikesepaistes, kuulda hobuse krõmpsutamist, hoida mitte naist, vaid inimest. Tunda, kuidas jalgade mulda vajudes saadakse üha enam inimpuuks, mis ka läbi sinu oma võrseid ajab. Kahetsedes vist veidi oma-enda füüsilist lastetust.
Henrik Visnapuu
(2. I 1890 – 3. IV 1951)
Sündis talulapsena Viljandimaal Leebiku vallas, elas paljudes Lõuna-Eesti paikades ja õppis mitmes koolis.
1916 sai gümnaasiumitunnistuse, hiljem käis põgusalt Tartu ja Berliini ülikoolis.
1907–1916 oli algkooliõpetaja, seejärel ajakirjanik ja kutseline kirjanik.
Elas poliitilise pagulasena alates 1944 Saksamaal ja Austrias, alates 1949 New Yorgis. Põrm on sugulaste valduses Ameerika mandril.
Alates 1922 oli abielus Narvas sündinud Hilda-Elfriede Franzdorfiga (1898–1941), kes tema tekstides moondub Ingiks, Ingeborgiks, Alaeaks, Hingekeniks jne.
Alates „Amoresest” (1917) ilmus Eestis, Rootsis ja Saksamaal 15 luulekogu, lisaks valikkogud. Enam kui 1000-lehe- küljeline „Kogutud luuletused” avaldati Rootsis (I–II, 1964–65), Eesti NSV-s ilmus vaid „Väike luuleraamat” (1966).
Poeemid „Parsilai” (1927) ja „Jehoova surm” (1927) ning Vabadussõja-aineline värssromaan „Saatana vari” (1937).
Esseekogu „Vanad ja vastsed poeedid” (1921) ja õpik „Poeetika põhijooni” (1932, koos J. Aineloga).
Mälestusteos „Päike ja jõgi” ilmus postuumselt 1951 Rootsis Eesti Kirjanike Kooperatiivi esimese raamatuna.
Visnapuu elu paguluses käsitlevad P. Krusteni raamat „Kaugelviibija käekõrval” (1957) ning V. Kepi ja J. Kronbergi dokfilm „Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” (2009).
