Eesti Mälu: Johan Kõpp „Mälestuste radadel I–IV”
„Ma ei süüdista kedagi, ma ei vabanda kedagi, ma jutustan,” on Johan Kõpp valinud oma mälestuse II osa motoks. Viha ja eelistusteta (sine ira et studio) jutustamist on peetud mälestuste puhul ideaaliks. Paraku õnnestub harva olla ideaalne. Johan Kõpp on.
August Palm, kes esimesena võttis 1938. aastal kokku eesti memuaarkirjanduse arengu ja saavutused, nentis, et memu-aarkirjandus saab tekkida alles koos kultuurilise ja poliitilise elu ja juhtivate isikute olemasoluga. 1938. aastaks olid need tingimused täidetud.
Johan Kõpp alustas umbes sel ajal mälestuste kirjutamist. Sõna „memuaar” tuleb prantsuse keelest (mémoire) ja tähendab kirjutatud mälestusi sellest, mida kirjutaja ise on kogenud. Memuaarid on üks tunnustus elutööle, Lotmani mõiste „õigus biograafiale” realiseerimise võimalusi, endast elulooga inimese tegemine, milleks on tarvis, et ühiskond kirjutatut tunnustab. Huvipakkuv autobiograafia pole sugugi väiksem tunnustus elutööle kui kellegi kirjutatud biograafia, ent tal on see eelis, et teda saab ise kontrollida. Seega peaksid memuaare kirjutama kõik tuntud isikud, kellest mõ-nelegi on tagantjärele pahaks pandud, et nad seda pole teinud. Johan Kõpp äärmiselt korrektse mehena teadis seda ja täitis selle kohuse.
Mälestuste etalon
Juba sel ajal, kui Kõpu mälestused olid Eestis kättesaamatud ja lugemata, olid nad huvitavate mälestuste etaloniks. Mäletamisi räägiti tol kaugel ajal, mil Kodu- ja Välis-Eestit eraldas Berliini müüristki kõrgem nähtamatu müür väliseesti raamatuist, millest unistati lugeda. Kõige sagedamini nimetati romaani „Ja taamal laulavad metsad” ning selle kõrval mainiti mälestusteraamatuid Johan Kõpult ja Liina Reimanilt, kahelt väga erineva elukutse esindajalt.
Kust see kuulsus tuli, mis ennetas raamatut ennast? Vastus peaks sisaldama väliseesti raamatu ja eesti lugeja peaaegu olematute suhete analüüsi, kuid piirdugem sellega, et need memuaarid on väga detailsed, süstemaatilised ja samas kergesti jälgitavad ja mõnusad lugeda. Tegemist on silmapaistva mehe mälestustega, mis kannavad kõige tavalisemat pealkirja, mida memuaaridele anda – „Mälestuste radadel”. Raamat on ilmunud Lundis tükkhaaval, I osa 1953, II osa 1954, III osa 1969 ja viimane 1987. Autor tunnistab esimese osa saatesõnas, et on oma meenutused kirja pannud hulga aastate eest kavatsuseta neid avaldada. Ometi jäid mälestused lõpetamata, sest viimase osa toimetas trükki Johan Kõpu poeg Endel, kes eessõnas nendib, et Johan Kõpu pikast elust ja mitmekülgsest tegevusest on mälestustes jäädvustatud napilt pool ning tegevus ülikoolis ja ülikooli juhina ning seejärel kiriku juhina on jäänudki kirja panemata.
Iseendale ja lapselastele kirjutades on alguse saanud paljud mälestusteraamatud. Johan Kõpp toob põhjuseks, miks ta oma mälestused lugeja ette toob, vajaduse pakkuda „lisaainest meie rahva tee selgitamiseks ajast, mis kiiresti vahelduvate sündmuste keerises tundub juba õige kaugena”. Ajaloolasena ei saa ta jätta lisamata, et isiklikud mälestused ei saa olla täiesti objektiivsed ega asenda allikatele rajatud ajalugu. Kõpu puhul ongi ehk kõige nähtavam ta karakteri harmoonia ühes suure kohusetunde, töövõime ja selge loogilise mõistusega.
Pärit „alt”, jõuab ta „üles”, käies sirgelt oma teed ja olles positiivseks eeskujuks kõigis valdkondades, milles ta on tegutsenud. Selle tee algust kirjeldab I osa, mis on kirjutatud otse traditsiooni sisse, sest lapsepõlvest 19. sajandil on kirjutanud kõik varasemad memuaristid.
Eesti varasemate mälestuste kirjutajad (Suburg, Kitzberg, Jürgenstein) alustavad 19. sajandi viimase kolmandiku eluolu tiheda täiskirjutamisega, tsaaririigi kubermangu elust kirjutades jõuavad nad välja eluni Eesti Vabariigis. Pisut hiljem jätkavad samas teemaderingis Oskar Luts jt, osalt ka Karl August Hindrey kahekümnendail ja kolmekümnendail aastail. Ja lõpuks Tuglas. Pärast sõda paguluses kordavad väikese ajanihkega samasuguseid teemasid Aadu Lüüs, Märt Raud, Jaan Lattik, Johan Kõpp.
Ajastu panoraam
Pea kõikide Eesti mälestuste esimeste autorite tee viis Tartusse. Kõpp kirjeldab saja aasta tagust Tartut aistitavalt ja detailselt. Ka on ta kirja pannud rohkesti ajaloolist traditsiooni, kus mõnelgi puhul on hea tunnistada, kuidas pärimus püsib või ajas muutub, näiteks tuleb jutuks, kuidas tõlkida Inglisillal seisvat kirja „Otium reficit vires”. Tartu ja Eesti elus silmapaistvat osa täitnud meeste portreed on täpsed ja analüüsivad ning seejuures – see on võimalik – delikaatsed (lugegem nt Lui Oleskist). Sajandi algus on tähtis ajajärk Eesti ühiskonna kujunemises, sotsiaalne käärimine, poliitiline reaktsioon ja kultuuriline areng kontsentreeruvad lühikesse perioodi, mil pannakse alus edaspidisele arengule.
Mälestuste kolmas osa näitab balti pastorite võitlust oma nooremate kolleegide vastu, kus usuliste lahkarvamuste taga on tihti võimuküsimused. Enne Laiuse pastoriks valimist on Kõpp Pärnu gümnaasiumi usuõpetaja, kus tema õpilasteks on ka Eesti Vabariigi ajaloos tähenduslikke mehi, näiteks Jüri Uluots ja Johannes Vares. Laiuse periood oli Johan Kõpu elus viljakaim periood, siit sai ta inspiratsiooni „Laiuse kihelkonna ajaloo” kirjutamiseks, see teos ei ole oma tähendust tänini minetanud. Siit käis ta tööl Tartu ülikoolis, kohe rahvusülikooli loomisel 1919 sai Kõpust esimesi eesti rahvusest professoreid.
Eesti pagulaste mälestusi oli 1989. aasta seisuga kokku 155 köidet 90 autorilt, nende hulgas on ligi kolmandik kirjanikke, palju poliitikuid ja ainult mõned vaimulikud – Jaan Lattik, kes ju ka kirjanik, Evald Mänd ehk kirjanik Ain Kalmus ja veel mõni üksik. Johan Kõpu mälestused ei ole ühe või teise kutsumuse või ameti esindaja kitsalt fokuseeritud lugu, vaid ühe siiralt oma tähte järgiva otsiva vaimu kujunemise lugu ja ühtlasi ajastu panoraam ning nende kõige idealistlikumate meeste elutöö lugu, kes andsid näo ka oma riigile.
Autor on kolmanda osa saatesõnas võrrelnud elu jõega ja inimest teekäijaga, rändajaga. Rännak toimub ühise sihi poole, mida Kõpp ei defineeri, jättes igaühele valikuvabaduse. „Nii kaua kui kestab meie teekond üldise ja ühise töö ja mure, igatsuse ja lootuse, usu ja armastuse saatel, on selle käimisel ka oma sügavam mõte,” kinnitab ta.
Johan Kõpp (1874–1970)
Eesti hariduselu ja kirikuelu juhtiv tegelane, usuteadlane ja ajaloolane, usuelu korraldaja vaba rahvakiriku põhimõtete järgi.
Sündis Viljandimaal Holdres mõisateenija (kutsari) pojana, õppis Valgas kiriku- ja linnakoolis ning 1893–1896 Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis. 1896– 1906 õppis Tartu ülikooli usuteaduskonnas, mille lõpetas teoloogia kandidaadi kraadiga. Töötas Pärnus gümnaasiumiõpetajana ja 1909–1922 oli Laiuse koguduse õpetaja.
Tartu ülikooli teenistusse võeti 1916, oli 1916–1919 tegeliku usuteaduse erakorraline professor, 1919–1939 tegeliku usuteaduse korraline professor, 1919–1921 usuteaduskonna dekaan, 1923– 1928 prorektor ja aastatel 1928– 1937 Tartu ülikooli rektor.
Aastatel 1939–1944 oli Johan Kõpp EELK (Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku) piiskop, 1944 põgenes Rootsi, 1944–1964 oli EELK piiskop Rootsis.
Arvukate seltside ja organisatsioonide liige ja juhtiv tegelane, sealhulgas 1914–1921 Eesti Kirjanduse Seltsi esimees, 1917. aastal sai ajakirja Eesti Kirjandus toimetuse liikmeks, 1929– 1934 Õpetatud Eesti Seltsi abiesimees, 1929–1937 Rahvusvahelise Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti komitee juhataja jne. EÜS-i liige. Asutava Kogu liige.
Teoseid: „Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu” (I osa 1925. aastal); 1937. aastal avaldas peateose „Laiuse kihelkonna ajalugu”, mis on siiani üks lokaalajaloo tippteoseid.
Rootsis paguluses kirjutas „Kiriku ja rahva”, käsitluse eestlaste vaimse palge kujunemisest. Johan Kõpp on maetud Stockholmi Metsakalmistule.
