Eesti ulatub Siberist Sitsiiliani
Kui uskuda eesti keele instituudi keeleteadlasi Marja Kallasmaad ja Peeter Pälli, siis on kohanimedega või vähemalt nende rohkusega Eestis küll vedanud. Arvestades meie nappi maad on ainuüksi instituudi kohanimekogus leiduvad 600 000 nimesedelit aukartust äratav arv. Ent spetsialistide hinnangul võiks seda arvu vabalt ka kahekordistada. Sisuliselt tähendaks see, et iga Eesti inimese kohta on olemas üks kohanimi.
Eesti nimeuurijad on plaani võtnud ka Eesti kohanimede etümoloogilise sõnaraamatu koostamise, kuid seni pole asja veel alustatudki. Rootslased-soomlased on eestlastest raudselt ees – neil on selline teos juba ammu olemas.
Kohanimede kindlakstegemine on ka omaette katsumus. Nimed muutuvad pidevalt ja kunagi ei saa lõplikult kindlaks teha, palju neid täpselt on. Osa neist muutub, osa pole aktiivselt kasutusel ning mõni tekib päevapealt juurde. Ajalooürikutele toetudes on Eestis raske tuvastada vanemaid kohanimesid kui need, mille esmamainimine ulatub 13. sajandisse.
Kõige vanemateks võib siiski pidada nimesid Peipsi, Pärnu ja Võrtsjärv. Ühe teooria kohaselt pärinevad need nimed tundmatust keelest, mida räägiti siinmail enne läänemeresoomlaste esivanemate tulekut. Sama kahtlus kehtib ka Narva kohta, kuid samas tähendas “narva” läänemeresoome keeltes kunagi läve või astangut. Olgu läänemeresoomlased või müütilised asukad, ent side on üle Soome lahe toiminud juba ammu, sest Narva-, Pärnu-Perniö- ja Karja-nimelisi kohti on nii Eestis kui ka Soomes.
Ajaloolane Enn Tarvel on pisut uurinud ka Eesti kohanimede mainimist Skandinaavia ruunikirjades. Selgub, et 1170. aasta paiku on Norra ajalookroonikais mainitud Saaremaad. Täpsemalt öeldakse, et kohalikud elanikud kutsuvad saart nimega Įysysla. Paul Ariste on seda nimekuju pidanud tõlkelaenuks ja oletanud selle põhjal, et eestikeelne nimi Saaremaa oli olemas juba 10. sajandil.
Naabrimees Seanina
Muud vanemad kohanimed on muidugi Läti Henriku kroonikas mainitud maakonnanimed, kuid huvitavad külanimed kerkivad esile võiduristimise ajal Taani hindamisraamatusse kantud nimede seast. Nii märgivad taanlased 1241. aastal üles Virumaal asuva Katcĺkylĺ. Ilmselt tuleks selle all mõista Katkuküla. Too aga ei tähenda, et meie esivanemad oleks musta surma muust Euroopast varem üle elanud. Katk tähendas kohalikus murdes lihtsalt veeloiku, mülgast või soist ala.
Vähemalt 800-aastane nimi on ka Otepää, mis omal ajal tähendas “karupead”. Sõna “ott” peetakse vanemaks kui sõna “karu”, mis on sõna “karv” alusel tekkinud eufemism.
Et Pirita jõgi on saanud nime naispühakult, kelle auks püstitati klooster, pole ehk üllatus, ent vähem tuntud on vahest asjaolu, et Kasari jõe nimi arvatakse pärinevat Liivi sõja ajast, mil sealsed maad anti käsutada kellelegi Kazari Baranovile.
Isikunimedega seostatakse ka Saaremaa vanemaid küla- ja talunimesid, hoolimata asjaolust, et tänapäeval tekitaksid naabrimehed Vänt ja Seanina mõnevõrra ootamatuid reaktsioone. Oma osa mängib kohanimedes jälle ka rahvasuu. Näiteks Saaremaa Kuralase küla tekke kohta räägiti 19. sajandil, et Põhjasõja ajal tulnud Kuramaalt kuralane katku ja sõja eest paadiga randa, kuulnud Tohku külast kukelaulu ja saanud aru, et läheduses elatakse. Ta ehitanud randumiskoha lähedusse maja ja sellest saanud alguse Kuralase küla. Tegelikult on Kuralase küla kirja pandud juba enne Põhjasõda. Ent rahvaluulele on omane asju ajaloos lähemale tuua.
Eeltoodud näited kuuluvad ajaloo hämaramatesse aegadesse. Hiljem armastasid kohanimedega tembutada ka mõisnikud.
Palermo mets Virumaal
Eriti palju juhtus seda miskipärast Pärnumaal. On teada isegi juhtum, kus mõisnik nimetas kõik endale kuuluvad talud ümber, et seejärel need “uued” talud maha müüa ja “vanad” endale jätta. Pärnumaal toimus ka omalaadne talunimede moondumine, mil need hakkasid nimesid saama USA osariikide järgi.
Rakvere lähedale tekkis ühel hetkel lausa Palermo mets. Viimane ei saanud nime siiski sitsiillastelt, vaid metsa ääres asunud samanimeliselt kõrtsilt. Umbes sellised põhjused võivad olla ka näiteks Saksamaa ja Pariisi küla nime taga.
Eestis pole puudus ka Siberi-nimelistest küladest. Mõisnike fantaasias tähendas selline nimepanek sageli mõnd kaugemat ja üksildasemat kolgast. Jordani-nimelised külad või talud ei viita siiski israeliitide sisserändele, vaid on seostatavad vennastekoguduse või lahkusuliste liikumistega.
Piiblist haugatud nimed polnud eestlastele siiski alati südamelähedased ja Vasknarva lähedal tegi usuleige külarahvas pühavendadele ka vingerpussi. Sealsest Keetsemani külast sai rahvasuus igaveseks Kirsimaania küla.
Uusi kohanimesid tekib siiani. Kui jätta kõrvale linnade sihilikud nimemuutused, mis võeti ette Nõukogude ajal, siis rahvasuu tekitab uusi nimesid usinalt tänini. Eelkõige on need kujundlikud, viidates ehitise kujule, nagu Pläsku ja Tigutorn. Aga ka asustustihedusele, nagu Hiinalinn.
Ja kui Lõuna-Eesti kinnisvaraarendus peaks edasi edenema, siis saab Eesti kohe kindlasti järve-lõpuliste kohanimede võrra palju rikkamaks, sest kinnisvaraarendajate seas on praegu populaarne sokutada sealtkandi kinnistute nimedesse sõna “järv”, et maatüki pealt kõrgemat hinda saada.
