Elu alfatasandil – ainus tõeline elu
Me kõik tahame, et meil oleks hea olla. Meile meeldib meenutada hetki, kui meil on hea olnud. Ja me tahame, et meil oleks üha parem. Mõnikord, kui tahame, et meil parem olla oleks, teeme sporti, ostame tablette, joome end täis või läheme psühhoterapeudi poole – otsime heaolu väljastpoolt, otsime õnne nagu joodik oma kodu, parafraseerides Voltaire’i öeldut.
Kuid targad inimesed ei oota, et õnn õuele tuleks, vaid on veendunud, et õnnelik olemine on õpitav, et õnnetunnet on võimalik mõõta, et enamik õnnelikkuse võimalusi on meie ajus olemas. Õnn ei ole mitte ebaõnne puudumine, ütlevad nad, vaid meie ajus toimuvate protsesside kontrollimine. Õnn on alfatasandil.
Teistsugune teadvus
Kliinilise psühholoogia professor Mare Pork räägib teadvuse eriseisunditest. Seisunditest, kus meie teadvus on muutunud. Näiteks müstiline asi nimega “voo seisund”, kus inimene pääseb oma alateadvuse ligi. Seal ongi inimesel hea olla. Lihtne.
“Kui me ei tunne oma alateadvust, siis mis peremehed me enda elu üle oleme?” küsib ta retooriliselt.
Teadvuse eriseisundid on sellised, kus põhjuse ja tagajärje seosed ähmastuvad. Seisundid, kus inimene saab korraga justkui kõigest aru. Ajataju muutub, aeg jääb otsekui seisma või lendab ülikiirelt.
Kõlab tuttavalt, eksole. Muidugi, sest me kõik oleme seal olnud. Kujutlege näiteks une ja ärkveloleku vahepealset seisundit, meditatsiooni, transsi, pikaajalist rütmitantsu, narkootikumide mõju või purjusolekut. Neid seisundeid ühendab see, et ümbritsev reaalsus on saanud teistsuguse vormi ja tähenduse, enesekontroll on muutunud.
Need on ju kohutavad asjad! Purjus! Vastik! Seda küll, aga tuleb välja, et ka ilma alkoholita on võimalik saavutada võrreldavat seisundit, on võimalik kontrollida oma alateadvust, et see seisund oleks üdini positiivne ja puhas.
Õnn on justkui mingi püüdmatu asi, mida on liiga palju tahetud, lõdvestumine ja rahulolu on ikka olnud justkui lubamatud, mille kõrval kummitab kõrvus vanasõna pillist ja pikast ilust, jutustab professor.
Okei, aga kuidas seda siis teha? Kuidas siis kontrollida oma vaimu ja saada õnnelikuks? “Inimene peab iseenda rahuloluga aktiivselt tegelema,” ütleb Mare Pork. Nojah, aga kuidas siis? Carl Gustav Jung ütleks selle peale, et võiks viia üheks tervikuks alateadvuse ja teadvuse, hoida kõik isiksuse osad koos.
Hästi öeldud, härra Jung, aga kuidas siis ometi?!
Kõikvõimas aju
Mõned teadlased peavad selle sajandi suurimaks väljakutseks inimkonnale meele juhtimist ja kontrolli ning uurivad selle võimalikkust. Sest senine materialism on inimkonda küll elusana hoidnud, kuid ei ole inimestele toonud seda, mille järele nad kogu eksistentsi jooksul karjunud on – õnne.
Eestis on sellele teele asunud psühholoogiahuviline ärimees Alar Tamming, kes uurib aju elektrilist aktiivsust. Nimelt on ajus üle saja miljardi neuroniks kutsutud vidina, mis omavahel elektrisignaalide kaudu kontakteeruvad. Tekivad erinevad lained.
Tavaliselt, igapäevase teadlikkuse ja kontsentratsiooni juures võnguvad need lained 15–30 Hz sagedusega ning neid kutsutakse beetalaineteks ning sel lainel olevad inimesed on beetatasandil.
Kuid madalama, 8–13 Hz sagedusega laineid kutsutakse alfalaineteks ja seisundit seega alfaseisundiks. See on huvitav, sest kogu õnn saabki alguse siit.
Selle seisundi juures on aju koormamata. Teadlikkus on passiivne, kuid päris unenägude juures teadvus veel ei ole. Alfatasandit nimetatakse väravaks teadvuse ja alateadvuse vahel ning pika sammu selle värava suunas teeb inimene juba pelgalt silmi sulgedes, kui alfalaineid toodetakse mitu korda rohkem. Uurijad on kindlad, et alfaseisundis tajub inimene sise- ja välismaailma korraga ja paremini ning vasak ja parem ajupoolkera saavad omavahel kõige paremini läbi.
Üks võimalik vahend isiklikuks heaoluks on NLP ehk neurolingvistiline programmeerimine. Kõlab keeruliselt, aga on pigem uskumatu. Asjast teavad rääkida psühholoogid Anneli Salk ja Kristel Rannamees.
NLP tahab näidata ja välja tuua, et meie sisemaailm võib olla palju suurem kui väline. See peaks võimaldama kontakti oma sisemise potentsiaaliga, suutma koondada alateadvuse jõudu, kaardistada emotsioone. Uh, mis jutt!
Aga uskumatu on seejuures just meetod. Põhimõtteliselt paneb programmeerimist läbi viiv isik küsimuste kaudu programmeeritava jutustama, mõtlema oma elule ja olemusele – ning ongi kõik. Inimene saab mõtteselgust, püüab hoomata aega ja elatud ning tulevast elu. Püüab seda kõike visualiseerida.
No ja mis siis? Tundub lihtsalt tobeda fantaseerimisena – sa võid ju ükskõik mida seal jutustada, eksole! Nagunii me kujutame ju iga päev oma elu ja mõtleme sellest, eksole!
Aga ei! Nimelt annab selline tore kujutlusvõimega mängimine pildilise ülevaate inimesest. Alateadvus olevat aga salvestunud värvide keeles. Niisiis saab inimene taas kord ühendust oma alateadvusega. Väidetavalt mõtleme tavalise teadvuse juures vaid viiendiku ulatuses, ülejäänu alateadvusega. Paneme need alfatasandil kokku ja saame endast sada protsenti teadlikuks.
Arstid räägivad, et nii saab ravida ka psühhosomaatilisi haigusi, jõudes nende algpõhjusteni, kui inimene tõesti tahab. On võimalik õppida juhtima ajus paiknevaid õnnelikuks olemise osi. Teatavasti on aga õppida valus ja inimene ei taha seda teha, kui just ülearu valus ei ole. Nii pöörduvadki sellisele ristiretkele enamasti juba õnnetud ja hädas inimesed, kuigi seda võiks juba enne õnnetust teha.
Kõikvõimas inimene
Tõenäoliselt kõige tuntum enesejuhtimise tehnika on jooga, kus saavutatakse vaimne ja füüsiline tasakaal. Jooga räägib samuti alfaseisundist. Kõigepealt on vaja tunnistada, mis on meil sees, siis saab seda muuta ja selle kaudu muuta ka välist, jutustab Milda Maria Trinskyte, juba 1970. aastatest joogaga tegelev õpetaja.
“Inimmõistus on suurim jõud maailmas,” ütleb ta. Mõistuse üle kontrolli saavutamine on seega kõige võimsam tunne, mis olla saab. Ja seda tunnet saab kogeda mediteerides, kus tuntakse mõistuse piiramatust, täielikku meelerahu, selgust, täielikku lõdvestumist ja vabanemist välismaailmast. Ühesõnaga, nii õpitakse tundma oma tõelist mina ja ollakse õnnelik. Proovige, hea õpetajaga võib tõepoolest katus üsna ära sõita.
Programmeeritud inimene
Ettevõtja ja psühholoogiamagistrant Kersti Kracht on üks vähestest Silva meetodi õpetajatest Eestis. Silva meetod on omamoodi edasiarendus mitmest teisest eneseregulatsiooni meetodist ning õpetab praktilisi oskusi oma igapäevaste mõtete, harjumuste, mõtete, tegevuste teadvustamiseks ja arendamiseks.
Selle eelduseks on arusaam, et inimene on elu jooksul programmeeritud olema selline, nagu ta on. Meil oleks nagu piirid ees, kuigi võimed on märksa suuremad. Elu jooksul öeldakse oma lastele ja endale asju, mida jäädaksegi alatiseks uskuma. Sa ei oska, sa ei saa, sa oled loll.
Neid kohutavaid sisendusi on võimalik “ära programmeerida”. Uks muutusteks avaneb seestpoolt. Ikka lõdvestudes. Ikka alfatasandit saavutades. Elama peabki alfatasandil.
Ja mitte ainult. Alfatasand on kõikvõimas. Sel tasandil ei ole inimene mitte ainult lõõgastunud ja rahul, vaid seal võivad isegi mõtted materialiseeruda, soovid täituda.
Kogu see jutt alateadvusest, mis meid kontrollib ja millest me midagi ei tea, viib kartuseni, kas üldse julgeb oma alateadvust kohata? Kas tahab teada, milline inimene tegelikult on? Kas ei piisa sellest, et kohata oma varju neil uinumise, fantaseerimise ja purjusolemise hetkedel?
Jung olevat rääkinud sellest, kuidas just nimelt selle varju allasurumine meid kenasti ühiskondlikku ellu viib. Muidugi ühtlasi tähendaks see inimese spontaansuse, loovuse ja emotsioonide kaotamist.
Aga äkki ma olen kohutav inimene? Purjuspäi ei pane seda nii palju tähele ja pealegi võib pärast ju öelda, et olin purjus, et enam nii ei tee.
Kersti Kracht lohutab. “Õigeid ja valesid asju pole olemas.” Selline mõtlemine segabki meid õnnelik olemast. Kui inimene selle alfatasandiga kenasti läbi saab, siis seal tasandil olles neid hirme ei ole. Ei ole ka hirme selle ees, milline tundub väline maailma pärast enda avastamist.
Kogu see eneseprogrammeerimine on nagu religioon, kus sina ise oled jumal. Seda on võimalik uskuda ja see ongi põhiline. Sest ka joodik jõuab kunagi koju. Nagu insener Garini hüperboloid oleks endale suunatud – teed, mida sa tõeliselt tahad.
