Mehis Heinsaare esikraamatule “Vanameeste näppaja” (2001) anti Betti Alveri debüüdipreemia. Samal aastal ilmus temalt teinegi lühiproosakogumik, “Härra Pauli kroonikad”, mille üks novell oli saanud Tuglase novelliauhinna aastal 2000. Nii et juba päris alguses sai Heinsaar endale külge n-ö institutsionaalse Tuglase Märgi.

Tarmo Teder on väitnud, et Heinsaare tekstides “toimub pidev asjade ja olendite luuleline segunemine, teisenemine, muundumine” (Looming 2002, nr 3, lk 421). On räägitud  absurdist, sürrealismist, unenäolisusest. Nii see on. Heinsaar kirjutab muhedalt unenäolist absurdi ja teeb seda hästi.

Jürgen Rooste aga võrdles  fantastika plaanis Heinsaart  Tuglasega ja andis seejuures mõista, et Heinsaar on (vähemalt fantastikas) Tuglasest parem (Looming 2001, nr 7, lk 1107).

Olgu selle vihjatava paremusega nüüd kuidas on, kuid  Heinsaare “Rändaja õnnes” on Tuglase Märk küll selgesti tuntav. Kõigepealt – Tuglaselgi on üks (unenäoline) novell pealkirjaga “Rändaja”. Ent rändamise ja maailma  lõpuga tegeleb ka üks Tuglase tuntumaid novelle “Maailma lõpus”.

Ka Heinsaare kõnesolevas raamatus on novell “Teekond maailma lõppu”, mis räägib Tartu Karlova gümnaasiumi geograafia- ja ajalooõpetajast Naatan Vaerasest. See mees saab nimelt teada, et talle on pärandatud laev, mis ehitatud reisimiseks maailma lõppu. Laev ootab Naatanit ühel luiteharjal Tahkuranna ja Häädemeeste vahel. Paraku ei sõida Naatan (erinevalt Tuglase novelli laevapoisist)  selle laevaga mitte kuhugi. Laevareis maailma lõppu ühendab (vähemalt võimalusena) aga Heinsaare Naatani Tuglase laevapoisiga.

Ent “Teekonnas maailma lõppu” ei ole Tuglase novellis nii olulist rolli mängivat Hiigelneitsit. Siiski. Hiigelneitsi on ka Heinsaarel olemas, ainult et hoopis novellis “Ilus Armin”. Nimelt on seal sadulsepa tütar, suur ja tüse  Maret, kes elab Läti piiri lähedal, üsna Penuja küla kõrval, ja (erinevalt Tuglase Hiigelneitsist) hävitab äärmiselt võikal moel oma kleenukese abikaasa Armini. Nii et mingis mõttes Heinsaar otse “tükeldab” novelli-Tuglast.

Ent peatugem veel veidi  Heinsaare loomingut  varjundaval  Tuglase Märgil. Tuglas ju postuleerib oma “Marginaalia” 37. palas: “Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese  novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus, sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on sonett proosas.”

Suures osas vastavad “Rändaja õnne” palad – kohati küll üpris isepäraselt! – Tuglase eeltoodud novellinõuetele. Ent mitte kõigile! Tihtilugu ei ole Heinsaare novellide nähtava tegevuse taga Tuglase poolt nõutud perspektiivset tagapõhja, sümboolset sügavust ega ka mitte “propageerimata mõtet”.

Puudub “mõte”

Just novellide “mõte”, filosoofia on Heinsaare nõrk koht. Näiteks novell “Suur hooaeg”, milles kirjeldatakse kohvikuluuletaja Robert H. muutumist tooliks: “Selle aja jooksul oli Robert H. ülakeha jõudnud juba täienisti sulanduda toolileeni polstrisse ning alakeha kaduda pehmesse toolipõhja. Luuletaja sääred olid võtnud peenikeste toolijalgade kuju, nii et jäi mulje, nagu oleks Robert H. kingad nüüd juba tooli, mitte enam inimese jalas.” (Heinsaar. “Rändaja õnn”, lk 32)

See kõik on ju tore ja muhe ja absurdne, ent – milleks? Teisisõnu – Heinsaare novellides on olemas mis?, on olemas kuidas?, ent puudub miks?. Puudub filosoofia, perspektiivne tagapõhi ja sümboolne sügavus.

Muidugi tuleb siinkohal vastata: aga see on ju post(modernsus)! Seda küll. See on õige. Häda ongi aga just sellessamas post-värgis. Sest igasugune post-hoiak küll selgitab, ent ei vabanda (mängimist). Aga just vabandamist on vaja, maailma absurd otse januneb vabandamise järele. Ent see selleks. Väidan lõpetuseks, et Heinsaar on  Tuglasest tugevasti  märgistatud, tema tähendus on  just selles (mänguks  edasi arendatud) Tuglase Märgis.

Mehis Heinsaar

•• 1973. aastal Pelgulinnas sündinud, kuid suuresti Karksis kasvanud kirjanik on saanud lisaks kahekordsele Tuglase novelliauhinnale ka Betti Alveri auhinna ja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.

•• Tal on ilmunud kogumik “Härra Pauli kroonikad” (2000), novellikogumik “Vanameeste näppaja” (2001), romaan “Artur Sandmani lugu ehk teekond iseenda teise otsa” (2005) ning jutukogu “Rändaja õnn” (2007).

•• “Ma olen eelkõige jutustaja. Ja jutustan ikka sellest, mida ise olen nii või teisiti läbi elanud või tundnud,” ütleb ta enda kohta.

•• Oma tööprotsessi kohta lisab: “Kirjutamise algkiirus peab olema väga suur, et tungida läbi gravitatsiooni ehk keele raskusjõu, et lugu ennast ise lahti jutustama hakkaks.”

•• Daniil Harmsist eeskuju võttev kirjanik arvab kriitikast nii: “Juhtub üsna harva, et arvustaja püüab täitsa sinu maailma sisse elada.”

•• Intervjuud Mehis Heinsaarega lugege laupäevasest Eesti Päevalehest.

Riho Laurisaar