Veel Teise maailmasõja alguses eelistasid riigid tsiviilohvreid vältida. Sõja ajal pidi aga see põhimõte taganema. Sõjaliste objektide asemel võtsid lennu-väed üha rohkem sihikule just linnu, hoolimata nendes elavatest tuhandetest tsiviilelanikest. Pommirahe tabas Tallinna, Dresden hävitati, enamik Euroopa linnu olid sõja lõppedes rusuhunnikud. Terroristlikud rünnakud leidsid aga tõelise kulminatsiooni sõja viimasel kuul Jaapanis.

Jaapan oli Teises maailmasõjas vaenlane. USA-d rün-das Jaapan esimesena – 1941. aastal Pearl Harbouris. Jaapan vallutas inimeludest hoolimata peaaegu kogu Ida-Aasia, kuni löödi USA jõul taganema.

Maailm mäletab

Kuid täna mäletab maailm siiski ennekõike kahe tuumaplahvatuse ohvreid. Muide – Moskva kuulutas Jaapanile sõja alles 8. augustil, Jaapan kapituleerus USA ees 14. augustil, sõda lõp-pes 2. septembril 1945.

Jaapanis tekkis pärast Hiroshima pommitamist uus tüüp inimesi: hibakusha – sõna, mida peaks tõlkima kui pommi all olnud inimest. 1950. aasta rahvaloendusega tuvastati Jaapanis 280 000 isikut, kes olid elanud üle tuumaplahvatuse. Iga kümnendat hüpotsentris olnud inimest ootas vähisurm. Nende eest hoolitsemine sai nüüd Jaapani arstiteaduse peaprobleemiks.

Ainsa pärast plahvatuse lööklainet püsti jäänud Hiroshima hoone A-Bomb Dome’i ümber on kohutavat päeva mälestama ehitatud memoriaal. Püsivat ohtu algelised tuumapommid õnneks ei jätnud, radiatsioon ei ületa täna looduslikku fooni. Loodus elas plahvatuse üle. Juba paar kuud pärast plahvatust läks lehte üks sealsetest söestunud iidsetest hõlmikpuudest, Hiroshima kannab aga eriti suurt hoolt puude eest, mis tuumaplahvatuse üle elasid – lähim neist, üks leinapaju, kasvas 370 meetrit hüpotsentrist.

Jaapani võimudele tuli Hiroshima häving ootamatult, esialgu ei suutnud armeejuhtkond kuidagi aru saada, miks igasugune kontakt linnaga katkes. Luurelennule saadetud piloot nägi hävitatud linnast kerkimas hiiglaslikku tolmupilve, sama tuumaseent imetles äralennul ka pommi alla visanud ja hüüdnime Enola Gay kandva pommitaja B-29 meeskond. Alles pärast president Harry Trumani raadioesinemist sai Tokyo teada, mis linnas tegelikult juhtus.

See, mis tegi just Hiroshimast esimese tuumaplahvatuse siht-märgi, oli linna asend. Ümbritsevad mäed ja linna suurus võimaldasid tekitada maksimaalse hävingu ja kuigi veel kolm kuud varem eelistasid USA kindralid ja tuumapommiteadlased miljonilinna Kyotot, tabas hirmus saatus just Hiroshimat.

9. augustil 1945 oleks aga pidanud hävima linn nimega Kokura, kuid selle päästis hiiglaslik vihmapilv – Fat Man visati alla järjekorras järgmisele sihtmärgile Nagasakile, mida oli võimalik ka ülevalt jälgida.

Poliitiline tagajärg

Kuid poliitilised tagajärjed on midagi muud. Plahvatus vallandas USA ja NSV Liidu võidurelvastumise, igale tuumapommile püüti vastata teise ja veelgi tugevamaga. Kuid enam ei ole tuumarelvi kasutatud. President Truman oli 1950. aastal valmis rakendama Korea sõjas tuumarelva Põhja-Korea vastu, kuid vallandas hiljem siiski temale selle ettepaneku teinud ülemjuhataja Douglas McArthuri.

Ka 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses oli ameeriklastel ja nõukogulastel kombeks üksteist tuumalöökidega ähvardada, kuid hirm tagajärgede ees jäi õnneks peale.

Surmavad pommid

Nagasaki ja Hiroshima

•• Hiroshima linnas elas 1945. aastal umbes 255 000 inimest. 6. augustil kell 8.15 sai neist surma 90 000.

•• Ligi 600 meetri kõrgusel maapinnast plahvatanud Little Boy (pühendatud Franklin Delano Rooseveltile) – 60 kilogrammi rikastatud uraani sisaldav ja kokku 3600 kg kaalunud aatomipomm – hävitas kõik nelja kilomeetri raadiuses olnu kümne sekundiga. Kokku 145 000 inimest suri paari kuu jooksul.

•• Nagasaki oli 250 000 elanikuga linn. 9. augustil 1945 suri neist hiiglasliku tulekera plahvatuses 40 000, aasta lõpuks oli surnud kokku 75 000.

•• Neile visatud pomm oli juba teistsugune – 500 meetri kõrgusel plahvatanud Fat Man (pühendatud Winston Churchillile) sisaldas 6,2 kilogrammi plutooniumi.