Kross, kes oli Tallinna vanglas istunud juba sakslaste ajal arreteeriti uuesti 1946. aastal. Siberist aastal 1954 naastes sai Krossist järgnevaks 15 aastaks tõlkija, luuletaja ja esseist.
1958. ilmus tal esikkogu „Söerikastaja“. 1964. aastal tuli välja „Kivist viiulid“, sellele järgnesid „Lauljad laevvööridel“ (1966) ja „Vihm teeb toredaid asju“ (1969). Samasse perioodi kuulub ka Loomingu raamatukogus ilmunud poeem „Tuule-Juku” (1963) „Jaan Krossi inimene, eriti autori varasemas luules, on tugev, töökas, rõõmus kodanik. [---] Tema usutunnistus on vana ning pehastunu hävitamine, uue ehitamine, oma aja teenimine, edasiliikumine, areng,“ kirjutas Hando Runnel Krossi luulest 1984. aastal. Krossi esimene luule valikkogu „Voog ja kolmpii” ilmus 1971. aastal, 2005 ilmus „Luule”.

Jaan Krossi pöördumine proosasse leiab aset 60. aastate lõpul, selle eellöögiks on nimetatud Loomingus ilmunud novelli „Kahe kaotsiläinud paberi lugu“. Järgenesid ajalooainelised novellid „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ (1970), mis on maalikunstnik Michel Sittowi lugu ja Pugatšovi mässu mahasurunud kindralist kõnelev „Michelsoni immatrikuleerimine“ (1971).
Jaan Krossi suurteoseks 1970-ndatel on tetraloogia „Kolme katku vahel“, mis ilmus osade kaupa 1970, 1972, 1977, 1980. aastal. 16. sajandi vaimuliku ja krooniku Balthasar Russowi elukäiku kujutav romaan sai algtõuke Tallinfilmi poolt Krossilt tellitud stsenaariumist (käsikiri realiseerus 1970. aastal telefilmina). „Kolme katku vahel” peetakse eesti ajalooromaani uude arengujärku viijaks ning selle žanri uuendamisest osavõtjaks ka Euroopas. Ka Kross ise on „Kallites kaasteelistes” nimetanud seda „vististi oma peateoseks”.

Jutustuses „Taevakivi“ (1975), novellides „Kolmandad mäed“ (1975) ja „Pöördtoolitund“
(1971) kirjeldab Kross eestlaste rahvusliku ärkamise perioodi läbi esiletõusvate ja koloriitsete karakterite (Johann Köler, Otto Wilhelm Masing, Kristjan Jaak Peterson ja Friedrich Martens).

Mitmeid (kirjutamis)ajakohaseid poliitilisi kaastähendusi võimaldanud (ja ka leidnud) ajalooline romaan „Keisri hull“ ilmub 1978. aastal. Põneva vormilise leiuna on keisri eeski paindumatu baltisaksa mõisniku Timotheus von Bocki lugu esitatud eestlasest naisevenna päevikuna.

1982.-87 ilmusid ajaloolised romaanid „Rakvere romaan“, „Professor Martensi ärasõit“ ja „Vastutuule laev“.

Krossi memuaarse proosa tsükli avavad kriitikute hinnangul novellikogud „Kajalood” (1980) ja „Ülesõidukohad” (1981). Seda liini jätkavad kaheksakümnendate lõpus ilmunud „Wikmani poisid”, samuti „Mesmeri ring” (1995) ja „Väljakaevamised” (1990). 1998. aastal ilmunud „Paigallendu” on kriitika nimetanud Krossi kunstiliselt mõjukamaks teoseks.

Uuel sajandil on Kross avaldanud romaani „Tahtamaa” (2001), elulooraamatu „Kallid kaasteelised”(2003), Tartu Ülikoolis peetud loengusarja üleskirjutuse „Omaeluloolisus ja alltekst” (2003). Poeem „Maailma avastamine” ilmub uuestitrükina 2005. Krossi mälestusteraamatu teine osa peaks ilmuma järgmise aasta varakevadel.

Jaan Kross on üks tuntumaid ja rohkemtõlgitumaid eesti kirjanikke paljudes välisriikides. Tema teoseid on tõlgitud bulgaaria, gruusia, hispaania, hollandi, inglise, itaalia, jaapani, leedu, läti, norra, poola, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, slovaki, soome, taani, tšehhi, ukraina, ungari ja vene keelde.

Allikas: Eesti Kirjanduslugu (2001), Eesti kirjanike leksikon, teatmeteosed