Jäised tuuled Eesti ehtekunstis

Tallinna Kunstihoone galeriis on avatud noorte ehtekunstnike Kärt Marani ja Bruno Lillemetsa näitus “Piktogramm” – esimene suurem iseseisev samm oma loomingu esitlemisel pärast kunstiakadeemia metallieriala lõpetamist.

##Esimesel koolijärgsel aastal tehtud töö on aukartust äratav mahult ja kvaliteedilt. Inspiratsioonist ei näi puudus olevat.

Massiivne ükskõiksus

Pressiteate järgi ei ole sel näitusel külastajat kohutamas mingi “vanaemalik niplispits”, samuti mitte “daamilik elegants” ega “kallis kiviklibu”. Ei-ei, miks peakski? Kaasaegne ehtekunst tegelebki sellega, et peidab briljante, transformeerib pitsilised detailid suurenduse või vähendusega arusaamatuteks vormideks, muudab tavatu materjali või vormiga ehted kättesaamatuks, illusoorseks, unustatud unenäoks.

“Piktogramm” ei meenuta kujunduselt harjumuspärast tarbekunstinäitust. Ehted on eksponeeritud klaasvitriinide asemel suuri nelinurkseid jaapani taldrikuid meenutavatel alustel. Iga ese on ümbritsetud valge ruumiga, mis teda teistest eraldab. Põrandale asetatuna panevad nad vaataja pead langetama, kummardama, alanduma.

Marani ja Lillemetsa ehted ja objektid on jäised ja massiivsed. Suuremad, kui harjunud ollakse. Seejuures on ehted kantavad, mis ei olegi hetke ehtekunstis tavaline. Materjalide – plasti, terase, alumiiniumi, kummi, hõbeda, tina, kulla – tonaalsus piirdub valge, hõbedase, musta ja peaaegu nähtamatu kuldsega. Ühest otsast kõneleb ekspositsioon jaheda ükskõiksuse keelt – noori kunstnikke ei näi huvitavat, kuidas nende töid mõistetakse.

Teisalt aga annab ülim väljapeetus disainis ja viimistluses märku autorite tihedast isiklikust kontaktist oma loominguga ja vajadusest selle järele.

Lillemetsa poleeritud terasest ähvardavalt teravatipulised sauad ja objektid nõuavad kokkupuudet inimkehaga, nende kontuur justkui viitab tuttavatele vormidele. Kandja teab, miks ta midagi kannab ja mida see tähendab. Vaataja saab ainult oletada.

Varjatud traditsioonid

Marani pleksiklaasist voolitud ümaraid pehme vormiga käevõrusid täiendavad ohtlikult ogalised või hirmutavate torujuppidega objektid, justkui kaitsmaks võrusid või kandjat. Näituse nimi “Piktogramm” ehk piltsõnum viitabki sellele, et ehte kandmine ja sellega ühekssaamine annab maailmale omanikust mingi pildi, ükskõik kas siis hirmutava või ahvatleva.

Vana ja vahel ka naeruvääristatud klassika on ses väljapanekus siiski alles, nähtav ainult nägijaile. Uueni on jõutud ikkagi läbi vana tundmaõppimise.

Sellest kohtumisest on sündinud värskem arusaam elegantsist – Marani käevõrud. Ka Lillemetsa sõrmustes näeme modernse kõrval väikestesse mahtudesse varjatud traditsioonilisi materjale ja aegumatuid tehnikaid, näiteks kulla panustamine. Miskipärast ei raatsita kunagi kõigest loobuda.