Kadi Polli: Ojasoo mõisapreilid kinnistasid kunstnikest vennad von Kügelgenid Eesti kultuurilukku
Kadi Polli, kaksikvendade von Kügelgenide näitus on esimene üle 25 aasta, kuhu Eesti muuseum on laenanud töid Ermitaažist. Mis põhjustas vahepealse huvipuuduse?
Kui Eesti oli veel ENSV, siis tehti vene muuseumidega palju koostööd. Taasiseseisvunud Eestis oli vaimustus võimalusest teha koostööd lääne muuseumidega suur - vene asju oli näidatud, koostöö läänega uuem ja huvitavam. Samamoodi võiks küsida, miks me käime nädalavahetustel Berliinis mitte Peterburis? Põhjuseks on piiriküsimus. See on oluline ka muuseumitöös. Kui vene ajal oli koostöö Venemaaga lihtne ja ainuvõimalik, siis nüüd on sealt tööde laenuks saamine väga keeruline protsess. Kuna Ermitaaž on Venemaa kõige-kõige, siis on see rahaliselt hästi raske. Peab olema väga selge kontseptsioon, mida sa sealt tahad. See nõuab selget tahet. Vendade von Kügelgenide näitus on meil pikalt kavas olnud, ja see on näitus, mida ei saa teha Ermitaažita. Samuti pole me pikalt koostööd teinud Dresdeni galeriidega, sest nad on nii suured. Seal peab samuti olema kindel plaan ja tahe. Vendade von Kügelgenide näituse korraldus on aktiivselt käinud kaks aastat, aga idee on olnud väga pikalt, kuus aastat vähemalt.
Mis teeb sellise kaliibriga näituse korraldamise kalliks?
Eelkõige transport. Need on kõige suuremad näitusekulud. Eesti riik on võtnud vastu riikliku kindlustuse seaduse, kuid selle näituse kasuks ei töötanud see seadus mingilgi moel. Nii et ikkagi on meil kommertskindlustus.
Miks te riiklikku kindlustust kasutada ei saanud?
Saksa muuseumidel ongi oma kindlad kindlustuspartnerid, aga vene muuseumide puhul oleks saanud riiklikku kindlustust kasutada. See polnud aga võimalik, sest Eesti juristid olid jätnud seadusesse liiga palju seaduseauke. Need paistsid isegi tavakasutajale silma.
Transpordikulusid ei saa vältida ega vähendada. Dresdeni riiklikel muuseumidel on oma kindlad eelistused - me ei saa teha ausat hanget kõigile transpordifirmadele. Dresdenil on valikuid kaks, Ermitaažil üks. Hinda pole mõtet isegi küsida. Kuna Gerhardi von Kügelgeni töid on väga palju erakätes ja tänaseks elavad perekonnad siin-seal, siis oleks olnud ideaalne, kui oleksime sõitnud mööda Saksamaad ja võibolla otsapidi isegi Ameerikasse, Prantsusmaale ja Inglismaale ning korjanud kõik need tööd kokku. Seda ei saa Eesti riik aga parimagi tahtmise juures meile võimaldada. Nii ongi meil üks transport Saksamaal, Dresden. Leidus küll perekondi, kel oli head tahet tuua neile kuuluvad tööd mujalt Dresdenisse, kuid väljapanek on siiski Dresdeni-keskne, ja seda lihtsalt pragmaatilistel kaalutustel.
Kas kõik need tööd oleksid Kadrioru kunstimuuseumi saalidesse mahtunud?
Siis oleksime muidugi pidanud kogu muuseumi siit välja kolima, et tööd ära mahutada, sest enamate laenudega näitust poleks saanud siin teha.
Praegunegi on Kadrioru kunstimuuseumi ja Kumu suure saali näituse piiri peal. Tahtsime väga seda näitust Kadriorus teha, pealegi paljud Karl von Kügelgeni tööd olidki algselt siin, kaunistasid tsaari eluruume. Balti kunsti on siin palju õdusam näidata.
Millised töid laenutasite Ermitaažist?
Ermitaažist on väljas kolm sarja. Tsaar Aleksander I palvel käis Karl von Kügelgen kaardistamas tema reise, tänases mõistes pidas ta reisiblogi. Karl reisis tsaariga uutesse Venemaa valdustesse, Krimmi ja Soome. Töödest paistab tõelise eurooplase pilk nendele eksootilistele paikadele. Karl on ise märkmetes kommenteerinud Soome kirikuarhitektuuri, imestanud, et kirik on puust ja värvitud veel üleni punaseks. See oli talle ennenägematu! Karli tööd olid otse tsaarile ja seetõttu on nad Ermitaažis.
Millisest tööst siin näitusel ei tohiks kindlasti süvenemata mööda kõndida?
Neid on palju, aga väga eriline on kindlasti Gerhardi naise Helene Marie portree. Helene Marie on põhjus, miks on vennad von Kügelgenid nii olulised Eesti kunstis.
Tema ja ta õde Sophie olid Ojasoo mõisnike von Manteuffelite vanemad tütred. Nad mõlemad joonistasid ja nad kuuluvad vähemalt minu teada esimeste naiste hulka, kes said süsteemset joonistusharidust. Nende isa tõi Helene Mariele joonistusõpetajaks Gerhard von Kügelgeni, keda ta Tallinnas oli kohanud. Juhtus aga tolle aja mõistes skandaalne lugu - joonistusõpetuse asemel tekkis Helene Marie ja Gerhardi vahel armastus. See oli šokk, sest Balti ühiskond oli väga seisuseteadlik ja Kügelgenid polnud siis veel üldse von-id. Nad olid kunstnikud, mis tähendab kodanlaseseisust. Lõpuks oli isa aga nõus armuvalus Helene Marie palvetele vastu tulema ja lubas tal Gerhardiga abielluda, kui mees lööb Peterburis läbi ja teenib teatud summa varandust. Balti aadlile oli kunst harrastus, mitte amet, aga tänu sellele abielule tekkis arusaam, et ka aadlik võib olla kunstnik.
Teine vend von Kügelgen, Karl abiellus jällegi Helene Marie õega. Nad on nagu Sõnajalad - kaksikvennad, kes abiellusid õdedega.
Helene-Marie, kes noorelt kõvasti joonistas ja soovis tüdrukutele luua joonistamisakadeemia, jättis selle harrastuse laste sündides tahaplaanile. Aga tema ja ta õde olid jätkuvalt väga kunstiteadlikud.
Portree on tehtud ajal, kui Gerhard ja Helene Marie olid kolimas Saksamaale ning maal oli mõeldud Manteuffelite perekonnale tütrest mälestuseks.
Maali oleme laenatud Dresdeni Kügelgenhausist, muuseumist, mis asub majas, kus Helene Marie ja Gerhard aastatel 1808-1820 elasid.
Suurnäitus
„Dresdeni ja Peterburi vahel. Kunstnikest kaksikvennad von Kügelgenid”
Peterburi ja Dresdeni laenude kõrval on väljas ka Eesti kunstipärandi uhkus – Karl von Kügelgeni keisri tellimusel loodud Tallinna vaated ja Gerhard von Kügelgeni portreed saksa kirjanduse suurkujudest Goethest, Herderist ja Wielandist, mis kuuluvad Tartu Ülikoolile ja on ühed rahvusvaheliselt kõige mainekamad teosed Eestis.
Avatud Kadrioru kunstimuuseumis järgmise aasta 13. märtsini.
