Eerik Haamer on paberile pannud, kuidas ta üle mere põgenes: „Tulime ühe süüdi tormiga Filsandist, ööl vastu 19dat sept. Esimese 10 min jooksul olid kõik peale kolme haiged (meid oli kokku 13 inimest) tänasin jumalat, et minul lapsi ei olnud selles paadis. Me saime siis kätte neil päevadel kõik, mis meri anda jaksab, alguses torm, siis tuulevaikus tormi järel vana lainega ja siis kohutavat vihma, mis lõi mere valgeks, ja tööd raskete aerudega ööd läbi kolmekesi ilma vahetusteta /---/.”

Haameri paat juhtus neljal korral kokku sõjalaevadega, õnn päästis pagejad vangistamisest või uputamisest. Haameri tervis sai rängalt kannatada ja peopesad olid lakkamatust sõudmisest päris katki hõõrutud. Samasugune oli paljude lugu.

Pagulaskunsti on seni Eestis näidatud juhuslikult. Muidugi on aja jooksul korraldatud pagulusse sunnitud kunstnike loomingust eri mõõtu isikunäitusi, mõne üksiku puhul tehtud ka monograafia. Aga see kõik on olnud siiski selge süsteemita. Tiina Abel pani 1994. aastal Eesti kunstimuuseumis kokku esimese mahukama pagulaskunsti ülevaatenäituse „50 aastat eesti kunsti eksiilis” – 33 kunstnikku Rootsist, Kanadast, USA-st, Prantsusmaalt ja Austraaliast. Tööd pärinesid põhiliselt Stockholmi ja Eesti kogudest. 2008. aastal näitas Underi ja Tuglase kirjanduskeskus omakorda Eesti kultuurfondist pärit kunstikogu, kus oli üleval 18 autori teost. Need on olnud ühed vähesed katsed pagulaskunstilt katet maha raputada ja seda Eestisse tagasi tuua. Kuigi mõni aasta pärast Stalini surma kaotati Eestist emigreerunud kunstnike nimede mainimise keeld, jõudis infot neist kunstnikest siia tükati.

Kumu algatas eesti pagulaskunsti uurimise alles paar aastat tagasi ja selle üks küpsemaid vilju on nüüd uksed avanud suurnäitus „Eesti kunst paguluses”. Kumu väljapanekus on esindatud üle 70 autori, see on aastail 1944–1991 võõrsil loodud haruldaste meistritööde paraad. Kuigi suurde saali on välja pandud ligi 250 rahvuskaaslaste paguluses loodud kunstiteost, on muidugi nüüdki veel jäänud valgeid laike. Enamik töid kuulub ju Rootsi, Kanada ja USA erakogudesse ning nende avalikkuse ette toomine on keeruline, harv ja juhuslik. Pealegi on näituselt ka nüüd kõrvale jäänud nimed, kellest ei saa mööda vaadata. Kas või Ants Murakin, Ludvig Oskar, Otto Paas, Hugo Lepik, Voldemar Tank, Osvald Eslon, Richard Sööt, Endel Kübarsepp, Johann Naha, Joann Saarniit, Erich Leps, Julius Gentalen, Karl Niider, Karl Leopold Marley, Märt Roosma, Aleksander Kulkoff…

Kui pagulaskirjanduse uurimises on jõutud juba üsna kaugele, siis kujutavas kunstis tehakse alles soojendusringe. Pagulaste kunstipärandi jõudmine Eestisse on seni olnud suur juhus, mis on sõltunud pagulaskonna heast tahtest. Ent ka teistpidi: kui võtta kas või ette Eesti seni põhjalikem kunstileksikon „Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon” (1996), siis paljud pagulaskunstnikud kas puuduvad sealt või on neid iseloomustatud sõnadega „vaoshoitud”, „kuivavõitu”. Ebaõiglaselt seejuures.

Valgete laikude värvimine

Eesti muuseumid ei ole eriti tegelenud ka pagulaskunsti ostmisega. Ka siis mitte, kui majandus veel õitses ja raha oli laiemalt käes. Annetuste, kingituste ja pärandustega on meie kogudesse siiski talletatud suur hulk pagulaste loomingut. Just see peaks aitama neid valgeid laike tulevikus tervikuks maalida. Kindel on aga see, et enne sellesügisest pagulaskunsti suurnäitust on tehtud hindamatut tööd, mis võimaldab uurimisprojektil edasi sügavamale puurida.

Pagulaskunst on ühtlasi muutunud kiiresti kuumaks kaubaks – selle kinnituseks tasub sirvida kas või siinseid oksjonitulemusi, kus pagulaskunstnikud paistavad ühtviisi nõutud. On suur asi, kui Eesti jaoks kadunud kultuurilugu mõnel hetkel uuesti nähtavale tuleb. Pagulaskunsti menukust näitab ka pagulaskunstnikest rääkivate raamatute müügiedu. Ka nüüd Kumu näituse raames välja antud krõbeda hinnaga raamatud on läinud nagu soojad saiad. Vahel tundub, et kohati on kunstikogujad ja -kaupmehed olnud pagulaskunsti puhul ehk teadlikumad ja paremadki ringi vaatajad.

Pagulaskunsti tutvustamise puhul on raske üle hinnata Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges kunstikogu säilinud osa jõudmist Eestisse. Eesti kultuurfond suutis algusajal teha koguni mitu näitust aastas. Enamasti olid väljapanekud New Yorgi Eesti Majas ja aastail 1959–1988 toimus neid üle veerandsaja. Oli nii ülevaatenäitusi kui ka tuntumate pagulaskunstnike Agathe Veeberi, Arno Vihalemma, Abel Lee, Endel Kõksi, Otto Paju, Edmund Valtman-Valloti, Richard Söödi, Raoul Linnu jt loomingu väljapanekuid. Üks suuremaid näitusi toimus 1962. aastal, kui eksponeeriti 25 kunstniku 110 teost. Alles sel sügisel on meil siin Eestis näitus, mis lööb selle üle.

Paguluses on olnud vähe teadlikult koondatud kunstikogusid. Kultuurfondi oma on haruldane, sest valikuid langetas kaalukas komisjon ja kunstnikel tuli kogusse pääsemiseks läbida tihe sõel. Huvitav on lugeda Eesti kultuurfondi ühe asutaja ja kunstniku Eduard Rüga kirjavahetust Rootsis elava kolleegi Arno Vihalemmaga. Näiteks 1967. aastal on Rüga kirjutanud: „Seega Sinule: palve ja käsk. Siin Nefjorgi linnas iistlaste majas otsustati kõrgete võimukandjate poolt korraldada 50 praasniku puhul pildinäitus. /---/ Saada vähemalt neli (4) tööd /---/. Kuna on kavas pagulaskunsti kogu sünnitamine ja ämmaemandaks on E. Kultuurfond, siis on väga oluline, et Sina sellest osa võtaks. Teata mulle kohe, kas saadad töid. Rootsist kutsun esinema: Sina, Luts, Mikiver, Haameri. Kanadast kolm ja siit: Hennoste, Lind, Tsirk, Veeber, Karist, Ojamaa, Rüga ja Parise Münchenist. Olen olnud väga bisi, nagu öeldakse siin. Puhume Kultuurfondile elu sisse ehk teiste sõnadega öelda terroriseerime eesti vaimselt mandunud ühiskonda. Saatsin kaheksasada kirja välja ja nüüd juba voolab dollareid kassa.”

Rüga viitab oma kirjades ka arutelule võimalikust pagulaskunsti muuseumi loomisest, kuid laidab selle mõtte maha. Muuseum ei teostuvat kunagi, sest majanduslik kandepind polevat võimeline üht muuseumi rajama. Ent Rüga kinnitab, et 50–60-teoselisele kogule suudaksid nad küll aluse panna ja nii tulevastele põlvedele võõrsil asuva eesti kunsti püüdlustest läbilõike anda.

2007. aastal kinkis Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges siinsele Underi ja Tuglase kirjanduskeskusele aastail 1968–1975 eesti kunstnike loomingu põhjal soetatud kunstikogu. Sinna kuulus Eduard Rüga, Abel Lee, Raoul Linnu, Karin Lutsu, Endel Kõksi, Olev Mikiveri, Karl Niideri, Juhan Nõmmiku, Epp Ojamaa, Otto Paju, Anne-Reet Parise, Herman Talviku, Osvald Timmase, Salome Trei, Hans Tsirki, Adele Ulm-Augustase, Agathe Veeberi ja Arno Vihalemma teoseid. Eestisse jõudis 18 kunstniku 28 tööd. Kogu puhul on eriline, et pooled kunstnikud olid õppinud vahemikus 1920–1944 Pallases.

Kultuurfond kogus pagulaskunstnike teoseid kogu maailmast ja nagu öeldud, žürii otsustas, kas teos kõlbas või mitte. See tekitas USA eestlaste seas vastuseisu. Peale selle on tekkinud küsimus, miks ei sisalda kogu Jaan Grünbergi või Eerik Haameri töid.

Selle kollektsiooni esialgseks parimaks hoiukohaks peeti Eesti Arhiivi Lakewoodis ja osa teoseid antigi sinna hoiule. Pärast Eesti iseseisvumist ja 1996. aastal Washingtonis suursaatkonna avamist laenati osa töid saatkonnale ruumide kaunistamiseks. Ent 2002. aastal puhkes saatkonnas põleng, millega kaasnenud tohuvabohus läks üheksa kunstiteost kaduma.

Underi ja Tuglase kirjanduskeskusele kinkimise paberite allakirjutamise hetkel oli kultuurfondi käsutuses seega vaid 24 tööd kunagisest 33-st. Vahepeal juba laiali lagunema hakanud kollektsiooni uue omanikuna asus kirjanduskeskus kadunud töid otsima. Välja ilmusid Abel Lee, Hans Tsirki ja Agathe Veeberi teosed, mis olid olnud tulekahju ajal Eesti suursaadiku residentsi seinal. Ent seniajani on viis tööd ikka leidmata – Tiit Raidi, Agathe Veeberi, Juhan Hennoste ja Anne-Reet Parise teosed.

Tuglas – kunsti hoidja

Kogu asutajaliige Eduard Rüga ei olnud teoste arhiivi andmise otsusega algusest peale nõus ja 19 taiest hoiti tema kodus kuni kunstniku surmani. Saatuse tahtel jõudis just see osa kunstikogust tervikuna Eestisse.

Lakewoodis asuv Eesti arhiiv on omakorda andnud suure osa eestlasi puudutavat materjali üle Minnesota ülikooli immigratsiooni ajaloo uurimise kes­kusele. Ent selle hoidlad on koht, kuhu väga vähesed jaksavad dokumente uurima minna.

Eesti kultuurfondi kunstikogu Eestisse Underi ja Tuglase kirjanduskeskusse jõudmine oli asjade üsna loomulik kulg. Friedebert Tuglas oli asjatundlik kunsti hoidja, kelle valdusse kogunes kokku üle tuhande teose. Tuglaste kunstikogule Nõmmel lisandus Rootsist ka Marie Underi ja Artur Adsoni 30-teoseline kunstikogu, kus oli palju paguluses töötanud eesti kunstnike töid: Kõksi, Viiralti, Veeberi, Lutsu, Nõmmiku jt teoseid.

Pagulaskunsti on tasapisi veelgi Eestisse naasnud. Mõne aasta eest tõi Alur Reinans Stockholmist Tallinna ja andis Eesti kunstimuuseumile üle Eesti Kultuuri Koondise kunstikogu ja arhiivimaterjali kunstnikest, mõlemad põhiliselt Endel Kõksi kogutud.