Pealinna Petroskoi (vn Petrozavodsk) keskväljakul seisab tohutu suur Lenin. Enne viimast sõda oli seal linna asutaja Peeter I, kuid tema on viidud rannapromenaadile. Sinna ta ka jääb, miks peaks ümber paigutama, imestab giid, umbes 30-aastane naine, kes töötab inglise keele õpetajana ja teenib lisa ekskursioonijuhina. Linnas on veel ka Karl Marxi prospekt ja palju teisi meil suurmehe staatuse kaotanud nimega tänavaid.

Kaks päeva Natalija-nimelise giidi seltsis avavad imelise ajaloo, mis algab aastast 1703, kui Põhjasõja ajal rajati Peeter I käsul mürsutehas. Selle ümber tekkisid meistrite kojad, mis said nimeks Petroskoi. Aastal 1777 sündis linn nimega Petrozavodsk. Praegu on see Karjala Vabariigi pealinn, mis Vene allikate andmeil on üks Venemaa võimsamaid tööstus-, teadus- ja kultuurikeskusi.

Edasi jätkub Karjala ajalugu aastast 1945. Mitte ühtki sõna soomlastest, vaid niipalju, et pärast sõja lõppu taandusid nad rahulikult ega lõhkunud eriti midagi.

Pisut parem lugu on karjala keelega, mida õpetatavat ühes 52-st pealinna koolist. Algklassides. Ja soovijad saavad seal omandada ka vepsa keelt. (Mu süda läheb soojaks, sest just Vepsamaal kogusin materjali oma diplomitööks ja juba siis tundus, et see keel on välja surnud.) Vepslasi olevat praegu 6000 ringis. Karjalasi on ka, aga nad ei erine teistest mitte millegi poolest, räägib ekskursioonijuht. Isegi temal olevat kaugeid sugulasi ja tuttavaid, kes on karjalased.

Kui sõidame Kizˇi saarele, kuulen, kuidas üks valjuhäälne naisterahvas mootorpaadi tagapingil räägib: “Tegelikult võin ma öelda, et olen nõukogude rahvusest!”

Nii selle Karjalaga ongi. Aga vaatamist väärivat jätkub seal kuhjaga.

22 kupliga puukirik

Meie sihtmärk on Kiži saar Onega järves. Sinna saab mootorpaadiga. Aega kulub poolteist tundi piki vahutavat vett. Ilm on väga külm ja mind päästab suveniiripoest 400 rubla (200 krooni) eest ostetud suur sall, mida kannan päev otsa peas.

Sadamas tervitavad meid suveniiriputkad ja näiteks Moskvaga võrreldes on Kiži saarelt võimalik osta rohkem meeneid. Alates nende imekivimist sˇungiidist, mis kaitseb radioaktiivsuse vastu, kuni 45-karaadise Karjala palsamini, mis tõhusalt soojendab.

Onegas ehk Äänisjärves asuval Kiži saarel asub üks esimesi Venemaa vabaõhumuuseume, 1966. aastal asutatud riiklik ajaloo-, arhitektuuri- ja etnograafiamuuseum. Selle loomise aluseks oli Kiži arhitektuuriansambel, mis koosneb kahest nn paljupealisest puukirikust ja kellatornist.

Piki laudteed läheneme imele – 22-kupliga Preobraženski puukirikule. Eemalt näib, et kuplid on kaetud hõbedaga, kuid tuleb välja, et needki on nikerdatud puust, haavast, mis sädeleb valguse ja vanaduse tõttu. Legendi järgi olevat meister Nestor ehitanud kiriku kolme aastaga. Siis visanud kirve järve ja hüüdnud: “Sellist pole olnud, ei ole ega tule enam,” ning kadunud igaveseks. Kui paljud sellist kunstiimet puust tahusid (ühtki naela ei ole kasutatud), pole teada.

Saladusloor katab ka teise, talvekiriku ehitamist. Erinevalt kõrgusse pürgivast Preobraženski kirikust meenutab see laeva, kuplid justkui purjeks.

1951. aastal toodi saarele jõuka talupoja Oševnevi 1876. aastast pärinev elamu. Mitmekorruseline puumaja ühendab endas nii elu- kui ka tootmisruume. Põhja karmis kliimas oli see hädavajalik. Maja on põnev. Kuna ühtki külalist ei tohtinud jätta vastu võtmata, sai perenaine vaid luua liigutusega esiku suunas näidata, et majas on mure. Siiski võisid väsinud teelised jääda nn esikusse ahju ette pingile puhkama. Palju on tollaseid tarbeesemeid ja tööriistu, eraldi väljapanek on pruudi kaasavarast ja mehelesaamise nippidest.

Kizˇi vanim meie ajani säilinud puuehitis on Laatsaruse Ülestõusmise kirik 14. sajandi teisest poolest. See on toodud Pudozˇski kraist, ühelt Onegasse ulatuvalt neemelt. Kui jõuame 17.–18. sajandi piirimailt pärit kellatorni juurde, saame erakordse muusikaelamuse – kellamees tervitab meid kontserdiga. Kujutage ette: tuulisel kaitseta väikesaarel kõlab imeilus muusika kirikukellade esituses.

Saarel on veel mitu kellatorni, kuid kaht ühesugust pole terves Karjalas.

Vahepeal saab pilgu heita järvele ja giidi sõnul on soovitav vaadata ka jalge ette, sest saarel pidi olema erakordselt palju rästikuid. Õnneks ei näe me ühtki.

Kivatši juga ja rauavesi

Kivatši juga on Euroopa pikkuselt teine lauskmaajuga. See langeb ligi 11 meetri kõrguselt kaljude vahelt. Joa juurde on rajatud loodusmuuseum ja dendraarium, kus saab näha kasvamas ka kuulsat karjala kaske. Kuuldavasti olevat kuulus vene näitlejanna Ljudmila Gurtsšenko endale tellinud just karjala kasest valmistatud mööbli.

50 km kaugusel Petroskoist asub aga esimene Vene kuurort ja sanatoorium Martsialnõje Vodõ, mille asutas 280 aastat tagasi Peeter I. Nime sai asutus sellest, et seal leidub suure rauasisaldusega vett, mida hakati kutsuma sõja- ja rauajumala Marsi nimega. Rauavee tervistavaid omadusi proovis suur tsaar ka enda peal ja tema juhendamisel pandi kirja arstireeglid, kuidas vett kasutada. Neid reegleid müüakse veeallikate juures asuvas muuseumis tänini 15 rubla eest. Vesi ise on hapuka maitsega, kuid aitab väidetavalt vere-, mao-, maksa-, neeru- jt haiguste puhul.

Turismitalu Karjala moodi

•• Meid viiakse vana, suhteliselt lagunenud maja juurde, mille hoovis on rohi põlvini. Kaks südamlikku kooliõpetajat Galina Parusškova ja Tatjana Aksentsˇikova võtavad meid vastu “stiliseeritud” rahvariietes. Mis rahva riided need on, ei tea nad isegi. Vanaaegsed, vastavad naised.

Tegu on tubli algatusega. Nimelt on nad koos oma õpilastega välismaa (vist Rootsi) eeskujul otsustanud säilitada ja tutvustada karjala kultuuri. Maja on arhitektuurilt peaaegu samasugune, nagu nägime Kizˇi saarel, kuid palju väiksem ja viletsamas seisukorras. Aga olemas on samasugune talaga eraldatud esik, vene ahi, ikoon õiges nurgas ning laealustel palkidel igasugust vene-karjala nänni, näiteks kuivatatud haugi pea, mis toob õnne.

Laud on lookas rahvusroogadest, alates kala- ja karjala pirukatest kuni pakiteeni (Lipton).

Õpetajannad võtavad asja tõsiselt ja meid pannakse ringmänge mängima (üks meenutab kangesti seda: tõsta ette parem käsi, tõsta taha parem käsi ja siis seda raputa), üritatakse nn Karjala-teemalist viktoriini korraldada. Aga meid hakkab huvitama koer, kes on hoovi tulnud – nii närakat pole vist keegi kunagi näinud.

Kõik on muidugi südamlik. Aga ikka küsin kiusu pärast, kas nad oskavad veidigi karjala keelt. Muidugi on vastus ei. Lõpetuseks tahetakse, et laulaksime ühislaulu. Noh, mida kõik oskate, näiteks “Õhtuid Moskva lähistel”.

Karjala

•• Venemaa ametlikud andmed ütlevad, et tänavu 1. jaanuari seisuga elab kogu Karjalas 693 100 inimest.

•• Territoorium: 180 500 km2 ehk 1% Vene Föderatsiooni pindalast

•• Loodusvarad: mets, mineraalid, vesi, maak

•• 2006. aastal ehitati 108 800 m2 elamispinda ehk 24% rohkem kui 2005. aastal.

•• Praegu on Karjalas kokku 30 forellikasvandust ja Karjala annab 70% Venemaa forellitoodangust.

•• Riigi kaitse all on üle 4000 ajaloo- ja kultuurimälestise ning objekti.

•• Ülesanded: toota aastas 11–12 mln tonni maagi veerekänke, üks mln tonni ajalehepaberit, 500 000 tonni tselluloosi. Kaheksa kuni kümne aastaga peab kogu maa olema 100% gasifitseeritud ja jõudma Venemaa kolme suurima turismipiirkonna hulka.

Allikas: “Karjala Vabariik – püüd harmoonilise arenguni”