Katkend Kalle Klandorfi raamatust "Palgasõdur. Agent vastu tahtmist": te peate muutuma soomlaseks!
Meeldiv teiega tuttavaks saada, Jarmo ja Reimo.“ Mees oli hästi riides – hall ülikond, lumivalge särk ja punane lips, jalas hallid kingad.
„Ma pean teile selgitama operatsiooni, millesse te olete kaasatud. Seda operatsiooni ei vii te läbi mitte siin, vaid hoopis Tallinnas. Aga et Tallinna minna, peate muutuma soomlasteks. Teie väljaõpe hakkab toimuma linnast väljas igal hommikul peale laupäeva ja pühapäeva – siis on teil vabad päevad. Aga muidu panete igal hommikul Repo Oy nimelise firma riided selga ning teile tuleb järele sama firma logodega kaubik. Auto viib teid koolitusele ja toob õhtul koju. Nii neli nädalat järjest.
Kas teil on küsimusi?“
„Minul on küsimus.“ Jarmo vaatas Reimole otsa, viimane noogutas vaevumärgatavalt.
„Miks Repo Oy?“
„See firma ehitab Tallinnas Inturistile hotelli, mille nimi on Viru. Teie olete selle firma töötajad ja teid komandeeritakse kuni hotelli valmimiseni Eestisse.“
„Ka minul on nüüd küsimus. Millal see hotell valmima peab?“ Reimo vaatas mehele otsa.
„Hotell valmib 1972. aasta kevadeks, nii et teie komandeering kestab veidi alla aasta. Rohkem ma teile öelda ei tohiks ja kõik ülejäänu saate teada väljaõppel.“
Koolitus korraldati niisiis nelja nädala jooksul Helsingist väljas ühel ehitusplatsi moodi krundil, mida ümbritses traataed. Krundil seisid viis soojakut, kõigil Repo Oy logod peal, ja nendes soojakutes tunnid toimusidki. Rohkem õpilasi Reimo ja Jarmo sellel territooriumil ei näinud. Neile õpetati veidi ka ehituse algteadmisi ja projekti lugemist. Legendi järgi olid nad Repo Oy järelevalvest, mis tegeles ehitajate probleemidega ja pisut ka ehituse kulgemisega.
Esimesed kolm nädalat möödusid pingsalt õppides. Tundides käsitleti värbamistehnikat ja tehniliste vahendite kasutamist, isegi salakirja. Neljandal nädalal tutvustati neile ülesande sisu, mis oli kokkuvõttes järgmine: Reimo tutvub Tallinnas ühe naisterahvaga, kellega loob usalduslikud suhted. Selle naisterahva olid Tallinna KGB töötajad juba konkreetselt välja valinud. Kuna naisel on abituuriumiealine tütar, siis tutvustab Reimo naistele oma noort kolleegi Jarmot, kes töötab samuti Viru ehitusel. Reimo ja Jarmo peavad peretütre värbama ja endaga koostööle kallutama. Lõplik eesmärk on viia tütarlaps sisse immigrantide ringkondadesse Soomes, Rootsis või Saksamaal.
* * *
Mõne tunni pärast helistas Mare hotellitoast Pärnusse ja sai teada, et ema jõuab koju viimase bussiga, mis saabub Tallinna kell 00.30. Enam ei olnud aega.
„Ma saadan sind takso peale.“ Jarmo tõmbas teksased jalga ja viskas lühikeste varrukatega pluusi peale.
„Võta taksoraha ka. Mul rublasid ei ole... Näed, võta sada marka. Osta endale valuutapoest midagi. Ja ära ema unusta!“
Korrus allpool andis alampolkovnik ühe lühikese korralduse – kinni võtta ja miilitsasse toimetada.
Jarmo hakkas just hotellitoa ust avama, kui ta kõige jõhkramal kombel tuppa tagasi lükati. Kõige ees tuli miilitsamundris kolge, tema järel astusid tuppa kolm erariietes meest. Kaks neist olid nooremad ja üsna sportliku välimusega, kolmas mees oli vanem ja tundus olevat grupi juht.
Miilits kamandas Jarmo ja Mare voodile istuma. „Dokumentide kontroll!“ teatas ta ülbelt.
Jarmo ulatas oma passi miilitsale. Viimast aga dokument ei huvitanudki, ta andis selle edasi erariides vanemale mehele. Too viskas passile põgusa pilgu ja pistis selle oma pintsaku taskusse.
„Teie dokumendid, preili.“ Luriseva ninaga vanem mees sirutas oma töntsakad sõrmed Mare poole.
„Minul dokumente kaasas ei ole. Ma olen siin oma sõbral külas.“
„Näidake käekott siia.“ Vanem mees pöördus miilitsa poole: „Zaitsev, võta sina see kott ja teosta läbivaatus.“
Miilits võttis Mare koti ja keeras selle voodi peale tühjaks. Käekotist pudenesid välja huulepulk, puudritoos, taskurätt ja rahakott. Zaitsev avas rahakoti ja napsas sealt võidukalt välja sada Soome marka. Järgmisena leidis ta õpilaspileti, mis näitas, et Mare on ühe Tallinna eliitkooli õpilane ja lõpetanud 10. klassi.
„Oi, preilna, mis nüüd saab?“ manas nina luristav juut ette kaastundliku näo.
„Magad siin välismaalasega, teenid raha, ise alles kooliõpilane. Tead, kes sa oled?“ Ta vaatas Marele pikalt silma. „Lits oled, tüdruk. Mitte lihtlabane lits, vaid mudahoor. Ise ilmselt kommunistlik noor ja hoorad siin hotellis esimese ettejuhtuva välismaalasega. Kus su vanemad on, kurat? Kes nad on, et sellise hoora meie ühiskonda kasvatasid?“ Viisemann vehkis Mare ees kätega.
„Ta on minu külaline, me tunneme teineteist juba ammu,“ püüdis Jarmo olukorda leevendada.
„Mis sa mölised, putukas, oma soome keeles? Kes sa oled, turist või?“ Viisemann läks üle inglise keelele, mida ta vabalt valdas.
„Ei, ma töötan siin hotell Viru ehitusel.“
„Ah ehitaja! Kuule, kui sa siin palju sõna võtad, saadan su, sitakäki, kohe Soome tagasi.“ Järgmisel hetkel oli Jarmo voodi peal pikali, sest Zaitsevi puudane rusikas oli teda otse vastu nina tabanud.
„Ah sa hakkad veel vormis miilitsale vastu! Zaitsev, kutsu patrull ja vii see kusekera siit minema. Las istub kambris ja mõtleb, kuidas miilitsale kallale tungida. Teie, mehed, kirjutage raport, kuidas see Soome pede Zaitsevit lõi ja Zaitsev enesekaitseks teda veidi togis.“
„Te ei tohi nii!“ purskus Mare nutma.
„Ah meie ei tohi, aga sina, nõukogude kodanik, võid siin hotellis litsi lüüa!“
„Ma ei löönud litsi, ma olin tuttava pool...“
„Ei, plika, sa tegelesid prostitutsiooniga. Magasid välismaalasega ja said selle eest sada marka. Raha oli ju sinu kotis. Jää juba ükskord vait. Täna veedad öö kambris. Homme tuleb uurija ja vormistab kriminaalasja ära. Kas patrull tuli?“ Alampolkovnik vaatas Zaitsevile otsa ja viimane noogutas. Patrulli miilitsad astusid hotellituppa.
„Pange sellel Soome pätil käed raudu, ta on ohtlik, tungis Zaitsevile kallale.“ Mare püüdis Jarmole kaela viskuda, aga Zaitsev lükkas ta jõhkralt voodile tagasi.
Mare toimetati Lenini rajooni miilitsaosakonnas ühte teise korruse kabinetti. Kabinet oli nagu kabinet ikka – ega miilitsal polnudki paremaid ruume vaja. Tuba oli täis suitsetatud ja laua taga istus ebamäärases vanuses ebamäärase riietusega meesolevus, kes luges mingeid pabereid. Mehe vasakus suunurgas rippus suitsukoni. Marel hakkas sellest vaatepildist paha ja ta vajus ilma luba ootamata toolile istuma.
„Ma kuulan sind üle,“ alustas mees ilma sissejuhatuseta.
„Nimi, sünniaasta, töökoht, siis pärast allkiri. Noh, kas oled valmis või mängid veel minestatut? Ärka ellu ja vasta küsimustele.“ Mare oli esialgu keeletu, seda enam, et mees tundus olevat eestlane. Ta hakkas tasakesi andmeid ütlema.
„Milles sind kahtlustatakse?“
„Ma ei tea. Olin oma sõbral hotellitoas külas, kui sisse tuli miilits ja võttis mind kinni. Nad lõid mu sõbra pikali ja meid toodi siia.“
„Oli sul valuutat ka või? Ja kui oli, siis kui palju?“
„Sain taksoraha sada marka, see võeti ära.“ Uurija vaatas Maret pika pilguga ja irvitas siis.
„Ohoo, preilna, sul on siis lausa kaks paragrahvi, prostitutsioon ja suures ulatuses valuutatehing. Oi, oi, vist siis kinnimajja minek? Või kuidas?“
„Ma palun teid väga, seltsimees uurija. Mul on kool pooleli ja ema ei tea, mis juhtus. Ema töötab ühes ministeeriumis ja tal oleks väga piinlik. Pealegi ma olen kommunistlik noor. See on mulle väga suur häbi. Kas on võimalik mulle andestada?“ Marel tikkusid vägisi pisarad silma. Talle tundus, et Aleksandra õpetussõnad siin ei aita.
„Ah nüüd siis tuleb meelde kodumaa ja kommunistlik noor, aga kui soomlasega voodisse ronisid, siis oli meeles ainult Soome lõvi ja kapitalistlik kord.“ Uurija keeras ennast ilmselt üles.
„Sinu, litsi koht on vanglas ja sinna sa ka lähed. Muuseas, mis asi see on?“ Uurija tõstis Mare silmade ette tema kuldkella.
„Ma ei tea, seltsimees uurija, mina ei ole seda varastanud. See ei ole minu oma.“ Mare nuttis juba suure häälega.
„Ma pole öelnud, et sa varastasid, aga see on ju sinu oma. See varas virutas selle vist sinu käest nii, et sa ei saanud arugi.“
„See ei ole minu oma,“ lalises Mare läbi pisarate.
„Keda sa, lits, siin lolliks teed? Kas siin teisel pool ei ole mitte sinu nimi ja sünnipäev? Ise sa alles ütlesid mulle oma nime ja sünnikuupäeva.“
Mare oli täiesti segaduses ega suutnud aru saada, kuidas see kell uurija kätte sai.
„Räägi nüüd kõik ära, tüdruk! Ja ausalt! Kellaga sa juba püüdsid mind lohku tõmmata!“ röökis uurija rusikaga vastu lauda tagudes. Mees tõusis püsti ja läks Mare selja taha. Mare sulges silmad ja ootas rusikahoopi pähe. Äkki jäi aga kõik vaikseks. Mare avas tasapisi silmad.
Tema ees seisis hoopis teine inimene. Noor mees korraliku ülikonna ja lipsuga. Vaikides ulatas ta Marele puhta taskuräti ja jäi teda kaastundlikult vaatama. Üllatunud Mare võttis taskuräti vastu ja pühkis silmad ära.
