Kogetud kirjandus
Maarja Vaino
kriitik
Kärt Hellerma kirjutab oma kriitikakogumiku eessõnas, et temast sai esmalt mitte see, kes ise kirjutab, vaid see, kes teiste kirjutatu kohta sõna võtab. Sellegipoolest haakub ta paljude jaoks kõigepealt kirjanikunimega või näiteks romaanidega “Alkeemia” ja “Kassandra”. Sisimas tunneb ka Hellerma ise ennast vast rohkem kirjanikuna, kuna erinevalt autoritest, kes võtavad kirjaniku-pseudonüüme, kasutab Hellerma pigem endast kui kriitikust rääkides väljendit “kriitikumina”. Justkui oleks see keegi “teine” temas. Peamised rõhuasetused ja teemad nii kirjanduskriitikas kui ka tema teostes on sarnased.
Kriitikuna on Kärt Hellerma eelkõige väga isiklik. Vähemalt kogutud valikus ei olnud ühtegi lihtsalt ülevaatlikku, tuima või kunstlikuna tunduvat arvustust. Kuid isiklik ei ole ta mitte autorite vastu (neid rünnates või liiga familiaarseks muutudes), vaid oma mõttemaailma avamise osas. Teatud moel peegeldavad “Alanduste geograafia” algusread: “Alljärgnev pole mingi retsensioon. Päises märgitud raamat on mulle ainult ettekääne oma asja ajamiseks” (lk 143) natuke iga Hellerma kriitikateksti. Muidugi, kriitik ega kirjanik ei saagi kirjutada midagi, mis ei tule temast endast; võõraste mõtete kirjutamine ilma neid ise läbi tunnetamata jätabki tulemuseks võltsi teksti. Käesoleva kogu puhul tundub aga, nagu oleks seal analüüsitud tekstid mitte läbi loetud, vaid läbi kogetud.
Hellerma auks tuleb öelda, et tema isiklik kirjutamislaad ei tähenda enesekeskset kirjutamislaadi. Inimene on oma olemuselt alati muidugi vähem või rohkem enesekeskne, kuid mõtted, arutlused ja küsimused, mis Hellermal erinevaid raamatuid lugedes tekivad, on suuremad ainult ühest inimesest ja tema maailmast; ainult ühest raamatust. Kriitika ei valgu siiski laiali, vaid püsib konkreetse teose juures, annab hinnanguid, ülevaateid ning mis peamine – esitab hulgaliselt küsimusi. See intensiivsus, millega Hellerma erinevates teotses esinevatesse metatekstidesse jaksab, viitsib ja suudab suhestuda, avaldub paljudes küsimustes, millele ta tegelikult ise ei vasta. Need tekitavad kriitika lugejas tunde, et jutuks olevat raamatut peaks kindlasti lugema, sest see on suutnud arvustajas nii palju mõtteid, tundeid, assotsiatsioone, küsimusi tekitada. Lisaks tekib uudishimu, kas oldaks kriitikuga nõus või tekiks tahtmine vaielda - nagu näiteks artikli “Naine küsimärkide keskel” puhul, kus Hellerma kirjeldab, kui erinevalt said Mari Saadi romaanist ja selle tegelastest aru tema ja üks tema sõber.
Kärt Hellerma võtab raamatute tegelasi ja üldse kirjandust väga tõsiselt. See on ilmselt seotud teemadega, mis teda kõige rohkem huvitavad ja mis kogumikuski enim kõlama jäävad, näiteks erinevad müstikasse kalduvad küsimused, samuti korduvad kujundid ja motiivid nagu peegel, surm ja surmahirm, hullus, nihestatus, muusika, ahistus. Üsna jõuliselt tuleb esile ka teatud dualistlik eluhoiak, opositsioonipaarid mõistus ja intuitsioon, keha ja vaim jne. Nii autorit kui ka teksti loeb Hellerma üsna hermeneutilisel moel, otsides ja leides maagilisi tasandeid neis, näiteks Baturini “Kentauri” arvustuses: ““Kentauris” kõnelevad algelemendid: tuli, õhk, maa, vesi, /---/ Savikujudes on kirjas ühe mehe saatus” (lk 63). “Ometi mõjub tema (Karen Blixeni, M.V.) looming läbinisti poeetiliselt, just nagu oleks autor luuletaja, kes harvaesineva väega suudab meeleliselt kogetu abil elustada mälestust maailmast, mille suurem jagu inimesi sündides ära unustavad” (lk 167). Kuid eelkõige avaldub tema maailma tõlgendamise püüe naiste rolli ja olemuse ning kahe sugupoole omavaheliste suhete lahkamises.
Kärt Hellerma looming tegelebki ju suures osas naiste probleemide, kõhkluste, kogemuste ja muutumistega. Nii tema loomingus kui ka kriitikas on oluline koht soorollide mütoloogial ning püüdel leida stereotüüpsete lahenduste alt seda, kes naine võiks olla ning kes on tal õigus olla. Seetõttu pole ka üllatav, et mahukama osa moodustavad naisautorite raamatute arvustused.
Kärt Hellerma kirjanduskriitika kogumik on väga tundlik, intelligentne ja mitmekihiline. Oma lugemise ja arvustamise põhimõtte avab ta kõige paremini vast ise leheküljel 135: Mind aga huvitab pigem kirjandus, mis laiendaks taju piire, ületaks õpipoisiliku nõutuse ja annaks lisa nendele vastustele, milleni ma ise juba jõudnud olen.
