Loomemajandus – võimalus kesk kriisi


Hollandi loomemajandusekspert Robert Marijnissen on töötanud 20 aastat kultuurikorralduse, vaba aja, kinnisvara ja linnaplaneerimise konsultandina. Alates 2002. aastast töötab ta Amsterdami linnavalitsuses, kus on osalenud Amsterdami loomemajandusprogrammi ja viimaste kultuuriarengukavade väljatöötamisel. CCAA (Creative Cities Amsterdam Area – „Amsterdami piirkonna loovlinnad”) on Amsterdami piirkonna linnade, kaubanduskodade, arenduskeskuste ja provintside võrgustik. Augusti algul esines Marijnissen Tartu loomemajanduskeskuses, kus teda küsitles kirjanik Berk Vaher.

Esimeseks märksõnaks on mõistagi majanduskriis. Millist mõju avaldab see loomemajandusele?

Seda me veel ei tea. Mõne teooria järgi on kriis ju tekkinud seetõttu, et majandus ise muutub tööstuspõhisest loovuspõhiseks. Optimisti pilguga vaadates on kriis loomemajandusele vähem mõjunud kui teistele majandusharudele.

Tundub, et kriisil on loomemajandusele ka oma positiivne mõju: kinnisvaraturu kahanedes on kinnistuomanikud muutunud vastutulelikumaks kas või kultuuritehase moodi ettevõtmiste suhtes – ehkki samal ajal on neis veel tunda kõhklust ja lootust, et ehk ilmub välja mõni tulusam rentnik. Võib-olla peaksid nad siiski tegema panuse just loomemajandusele?

Just. Näiteks Amsterdamis on tekkinud miljon ruutmeetrit tühja kontoripinda ja omanikud ei looda neid ruume enam ainult senisel moel kontoritele välja rentida, vaid hakkavad tasapisi usaldama ka veidrate ideedega inimesi. Praegu on tegevust alustavatel ettevõtetel rendipinna leidmiseks palju võimalusi – eriti renoveerimata majades, mis ehk uue sajandi nõuetele ei vasta.

Kui linnas käivitatakse loomemajanduse inkubaator, siis kui pika aja jooksul on mõistlik tegevust alustavatelt ettevõtetelt edu loota?

Loomeettevõtteil kulub enese sisseseadmiseks tavalisest kauem aega, viis-seitse aastat. Neile tuleb see aeg anda. Amsterdamis toetame tõesti algajaid, nendega sõlmitakse viieks aastaks pinna rendileping; seejärel on võimalik pikendada seda veel viieks aastaks, kui rentniku tegevus on kultuuriliselt huvitav või endiselt arendusfaasis, aga teisel perioodil on rent juba kõrgem. Loomingulisi inimesi on rohkem kui ruumi jaguks; on vaja tagada, et nad ei jääks 40 aastaks samasse kohta pidama, vaid neid tuleb motiveerida ka edasi liikuma. Enamasti pole linnadel piisavalt kannatust, nad hüppavad aina ühelt projektilt teisele. Creative Cities Amsterdami tööpõhimõtteks oli inimeste, raha ja ideede ühendamine ses mõttes, et hea idee korral võiksime ka rahastamisreeglitest ja piirangutest veidi mööda vaadata.

Eesti loomemajanduslikel ettevõtetel on sama mure, mis vist kõigil siinsetel ettevõtetel: siseturg on liiga väike, aga siit rahvusvahelisele turule murda on väga raske ilma suurkorporatsioonidega liitumata ja oma identiteeti kaotamata. Kuidas õiget tasakaalu leida?

Üks tee on suurkorporatsioonidega ikkagi koostööd teha, sest disainerile on näiteks Nokiale töötamine suur samm edasi. Veebikommuunid on loonud palju võimalusi, tänu sellele on ka eestlasel palju lihtsam teha koostööd kellegagi Amsterdamist. Ühtlasi kasvatab see ka konkurentsi. Ikkagi on vaja nii rahvusvahelist mõtlemist kui ka oma joone hoidmist. Väljast tulijad ujutavad üle teie siseturgu, nii et ehk peaksite ikkagi siseturust alustama ja mitte müüma end maha kultuurilistele McDonald’sitele.

Loovklassi probleem on nii Eestis kui ka mujal ühelt poolt soov säilitada alternatiivset ja antikapitalistlikku imagot, teiselt poolt sõltuvus suurfirmade heldest tasust.

Suurfirma võib välja kasvada ju ka siit, mõnest tudengifirmast ja siinsete tõekspidamiste järgi. Paraku kipuvad linnad poliitikat kopeerima nagu koogiretsepte, mitte ei lähtu omaenese võimalustest; nad võtavad üle Richard Florida või Charles Landry loovlinna-kontseptsioone, ehkki palju olulisem on lähtuda inimestest, kes loovad ja elavad siin. Keskenduda protsessile, mitte tulemusele. Toetada inkubaatoreid ja muid selliseid asutusi loovuse pärast, mitte sooviga saavutada kolme või viie aasta pärast mingi kindel protsent või aktsepteeritud tipptase. Mõnes mõttes on nii, et edu tuleb vaid siis, kui seda tagant ei sunnita. Valitsustel on raske niisugust asja mõista. Ei maksa ka loomemajandust ülehinnata – see ei lahenda kõiki probleeme. Parimal juhul moodustab loomemajandus tööhõivest 5–10%.

Loe veel

Kuid ta võib kaasa aidata ka tööhõivele laiemalt. Siiani on Eesti loomemajanduse retoorikas olnud põhirõhk kunstnike ettevõtlusoskustel, nüüd laieneb tähelepanu ka kunstnike osalemisele sotsiaalprojektides, näiteks töötuks jäänud inimeste eneseusu tõstmises.

Amsterdamis huvitabki meid rohkem loomemajanduse kultuurililine ja sotsiaalne mõju. Poliitikas tuleb muidugi kõik tõlkida majandusterminitesse, nii et ka sellist tegevust saab teadvustada uue kultuurituru arendamisena. Meil on näiteks palju Kariibi ja Põhja-Aafrika taustaga noori, kellel on muusikast ja graafikast oma arusaamine, me ühendame sotsiaalse ja majandusliku, alustades pärimisest, mida nemad kultuuriks peavad.

Selline lähenemine on nähtavasti lihtsam kultuuris, mis on kaua määratlenud end avatuna. Eestis tuleb see raskemini, sest meie kultuuripoliitika on suuresti rahvusideoloogiliste institutsioonide keskne ega arvesta eriti noorte kosmopoliitseid kultuuriarusaamu.

On selge, et igapäevaelus on valgel ja jõukate vanemate lapsel paremad võimalused. Kultuur saab teiste diskrimineerimist vähendada, pakkuda neile uusi väljundeid. Näiteks muusika on hea võimalus üksteiselt õppida. Amsterdami ja Maroko vahel toimub kunstnikevahetus; Aafrika ja Euroopa motiive ühendav disain ja mood saavutab ka äriedu ning noored on selle üle uhked. Neid hakatakse ühiskonnas tõsiselt võtma ja see leevendab nende algset skepsist edu suhtes. Neist saab eeskuju teistele. Sellist sotsiaalse heaolu ja ettevõtluse suhet peaks saama Eestiski rakendada. Ja võib ju ka öelda, et Eesti enese rahvusliku kultuuri taaskehtestasid paarkümmend aastat tagasi loomeettevõtted!

On tunda, et kohati nihkub siinne kultuurielu ja selle rahastamine ülaltpoolt korraldatud ja piletiga sündmustest avatud ja tasuta loomeruumi poole. Kas Amsterdamis on sama lugu?

See toimib, aga linna tasandil on seda raske esile kutsuda. Sel võib lasta toimuda – nagu veebikommuunidel. Mingit keset on siiski vaja. Amsterdamis võib igaüks näiteks kuninganna päeval müüa tänavail ja väljakuil mida tahes. Teataval määral on asi siiski koordineeritud, kuid reeglid on üsna vabameelsed.

Vaba tegevuse piiride üle vaieldakse pidevalt. Mis on kunstiline, mis huligaanne – olgu linna või politsei jaoks. Millal tänavamuusikast saab müra ja tänavakunstist vandalism. Millal on lubatud tänavail juua ja millal mitte.

Jah, see ongi alati vaieldav. Ka Amsterdamis on justkui kõige kohta reeglid ja ametlikult ei tohi tänaval juua, aga enamasti seda ei takistata. Nii on väljastpoolt tulijal raske mõista, millal see siis ikkagi tegelikult lubatud on. Ka see, mida seni on peetud muusikaks, võib uue naabri jaoks osutuda müraks. Lõpuks panevad ikka inimesed ise asja paika. Linn sekkub vaid äärmisel juhul, kui tegevus on tõesti kriminaalne. Aga meil kehtib ka põhimõte, et kui tahad vaikset elu, ära tiku linna ega eriti kesklinna elama. Ööelu on linna oluline ja kasulik osa. Enamasti linn kaitseb seda, sest see teebki linnast linna. Kui tahad rahulikku und, võid alati elada kuskil mujal. Kui inimene on otsustanud elada ööklubi kõrval, ei ole tal mõtet kurta.

Mis õigupoolest teeb linnast kultuuripealinna?

Kultuuripealinnu on tegelikult väga vähe. London, New York, tulevikus ehk Peking, endiselt Pariis moes ja Milano disainis. Nad loovad kultuuri, mis meile meeldib ja meid mõjutab. Nad ei tee pelgalt projekte, vaid tekitavad mõtlemises üleüldisi muutusi. Kui Pariis otsustab, et valged püksid on moes, siis me kannamegi neid. Selle järgi pole isegi Amsterdam päris kultuuripealinn. Meil toimub palju, kuid paarkümmend aastat pole me teinud midagi tõesti erilist, kuigi elamiseks on Amsterdam mõnus.

Euroopa kultuuripealinna idee mulle meeldib, see on linnale kasulik, kui linn loob oma kultuuri, mitte nagu Kopenhaagen, mis keskendus oma pealinna-aastal muu maailma kultuuri kokkutoomisele, jättes unarusse omaenda linna eripära tutvustamise. Oluline on, mis saab edasi: kas linn lööb kolme aasta eelarve ühe aastaga läbi ja siis ei toimu enam midagi – pidu läbi, aitab küll – või jääbki keskkond tõesti endisest paremaks.