Maian Kärmas: laulu- ja tantsupidu on tähistamise tõeline tipp
Tantsupeo kontseptsiooni üks autoreid Maian Kärmas räägib, kui suur töö on tantsupeo kava kokkupanek ja mida see üldrahvalik pidu tema jaoks tähendab.
Olete spetsiaalselt tantsupeo jaoks loonud seitse muusikapala. Kas mõned sõnaread või viisijupikesed oli siiski juba enne sahtlis ootamas?
See ei oleks võimalik olnud, sest meil on kõik üsna stsenaariumi järgi. Jutustus, mida tahetakse edasi anda, vajab spetsiifilisi pöördepunkte. Kokku on 26 muusikapala ja Kristjan Prits, meie muusikajuht, tema vaeseke pidi kõik need asjad toimima saama. Nende hulgas on ka väga põnevaid uusversioone, aga need minu seitse muusikapala tuli tõesti spetsiifiliselt selle peo jaoks kirjutada. Kuid enne kui neid sai kirjutama hakata, tuli väga palju selgeks rääkida ja vaielda. See ei ole sugugi ühe inimese töölõik. Sul on meeskond ümber ja igaühe sõna maksab. Tuli väga arvesse võtta, mis on selle peo raames need erinevad vajadused.
Kuidas teie seitse lugu sündisid, mis neid inspireeris?
Eks need suure katsetamise ja vaidlemise käigus sündisid. Pean ütlema, et mind hämmastas tantsupeo loomingulise meeskonna ja naiskonna puhul see, kui ebaeestlaslikult kultuurselt osati vaielda. Vaielda, aga seeläbi sõpradeks kasvada. See on olnud väga ilus. Oli momente, kus oli sügav pahameel, miks see või too versioon, mida ma pakun, ei sobi. Alguses öeldi mulle kõige sagedamini, et Maian – see on laste ja noorte pidu. Peljati, et läheb liiga keeruliseks, liiga tõsiseks. Mul olid alguses võib-olla välja joonistatud natukene jõulisemad muusikalised vastandid ja siis mind kutsuti korrale. Aga lõpuks mõtled ikka, et oli väga äge ja teeks uuesti.
Lood sündisid nii, et läksin pärast järjekordset koosolekut koju, istusin diivanile ja mõtlesin, et mängin ennast tühjaks. Istusin oma ukulelega ja tinistasin, sest ega ma seda mängida ei oska. Selle käigus tuli viisijupp. Salvestasin selle ja mõtlesin, et see pole midagi, aga kui mu toona kolmeaastane poiss ütles, et pane uuesti ja uuesti mängima, siis hakkasin mõtlema, et äkki lapsel on õigus. Nüüd on sellest viisijupist välja kasvanud „Kullakera kandjad” ehk selle tantsupeo finaal. Kõige ootamatutes kohtades võib lahvatada, et vot selline meloodiakäik.
Milliseid suuremaid kompromisse tuli teha?
Kogu aeg pidi meeles pidama, et on väga palju osapooli, kes peavad peole läbi muusika ja tantsu n-ö sisse saama. Tuleb arvestada, et on lapsed ja lugu, mida nende abiga püüad rääkida. Nende laste juhendajad, tantsujuhid, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA, lapsevanemad, publik ja siis ehk ka mõni kriitik, kes võtab pärast vaevaks kas kiita või laita – pead kõigile neile oma kirjutatuga kättesaadav olema. Tuli põhjalikult läbi vaagida, mida ütled ja mida mitte. Tekst on nagu väike pusletükike, mille mahutad tantsu vahele, ja võib-olla vaataja saab siis ka aru, mis lugu räägime.
Teie loodud on nii proloog kui ka finaal – vastutusrikkad osad, mis peavad publiku peole sisse ja siis jälle välja juhatama.
„Algamise” teksti üle vaidlesime väga pikalt. Lõpuks läksime Rakverre Tiina Mälbergi juurde, kes on meid vahel aidanud. Tal on näitleja-lavastaja pilk ja ta on üldse väga kihvt naine. Kompusel tekkiski mõte, et läheme tema juurde, räägime oma lood ära ja ehk siis tekib selgem pilt. Sest selle looga oli vaidlemist palju: kuidas me sõnastame, mis asi on kullakera ja mida Ivo Linna kõige esimesena ikkagi laulab? Kirjutamises on olnud keerukaid momente, aga see ongi ju laulu loomine. Esmalt seisad, nina vastu seina, ja mõtled, kuidas ma siit üle ronin. Aga kui on teadmine, et tegelikult oskan ronida, siis ronid üle.
Te olite ka tantsupeo ideekavadi ehk kontseptsiooni loomise juures ja üks selle autoreid.
Meelis Kompus on see hull, kes on mind igasugustesse jamadesse tõmmanud. (Naerab.) See on suuresti tema lapsuke, aga mina, Marju Kõivupuu ja Rasmus Puur olime ka tiimis. Siiski see on suuresti Kompuse initsiatiiv ja armastus. Mina olen selle külge kasvanud viimase kahe-kolme aastaga ja selle aja jooksul olen enda jaoks palju läbi mõelnud. Kõik need põlvnemise lood ja see, mida minu jaoks tähendab ikkagi Eesti ning mida tähendavad mulle mu vanemad ja minu laps ning mis on ootused põlvkondade vahel. Nii palju teemasid sai läbi arutatud. Sa võid küll lõpuks platsil vaadata ühte pealtnäha lihtsat lookest sellest, kuidas vanaisa tahab anda noortele kullakera, mis justkui representeerib väärtuste pagasit, mida noored võiksid endaga kaasa võtta, aga tegelikult oleme seda kõike üksipulgi osadeks lahti võtnud, vaielnud, kirjutanud. Ühte lugu kuulad kolm minutit, aga meile tähendas see kuude- ja kohati ka aastatepikkust tööd. See on olnud väga õpetlik kogemus. Esiteks õpid toimetama suures loomingulises keskkonnas, üritades samal ajal iseennast mitte minetada, et ei tegeleks ainult kompromisside, vaid ka lahendustega. Teiseks: tantsupeo ja laulupeo kokkupanek on üks hiiglama suur asi. See on midagi sellist, mida ükski pealtvaataja ei aima, kui ise ei ole ninapidi selle piimakausi juures olnud.
Kui lugu räägib väärtuste pagasi edasiandmisest, siis mida me noortele anda soovime? Kas sügavaid juuri või hoopis digimaailma tööriistu, mida neil tulevikus vaja läheb?
Ma arvan, et kõige suurem valgustusmoment ja väike meeldetuletus oli, kui kuulsin Sten Teppani saadet „Käbi ei kuku” ühe väga tuntud inimesega, kes seal pojaga rääkis. Ta ütles, et nii äge, et mul on lapselapsed, vaatan neid ja näen, et mina lähen nendes edasi, mina jään nendes edasi kestma. See ongi minu jaoks kõige olulisem. Me toome lastele jah juured – võimalikud suured, paksud, armastavad ja energiat täis juured, aga see, millise puu nad sinna otsa kasvatavad, on nende teha. Sellest piisab, et nad on meie lapsed ja me lähme nendena edasi, aga kuhu nad lähevad, on nende asi. Pealesundimised ei lõppe sugugi hästi.
Mida tähendab teie jaoks laulu- ja tantsupidu ning mida võiks see tähendada tänapäeva noorele?
Siin võib üleüldiselt arutada, milleks on vaja tähtpäevi, milleks on vaja selliseid sündmusi. Kas ainult selleks, et säilitada väärtuslikke pärimuslikke tantsu- või lauluvorme? Meil on seda tegelikult vaja, et tunda kuuluvust. See on palju olulisem, kui inimesed argitasandil endale aru annavad. Inimene, kellel ei ole keskkonda, milles ta tunneb ennast täisväärtuslikuna, hakkab mingis mõttes ekslema ja laguneb laiali, halvemal juhul muutub lausa agressiivseks. Kui puudub turvatunne, kuuluvustunne, väärtustatuse tunne, siis jääb inimene poolikuks. Sellepärast on tähistamine, pühitsemine, kokkutulemine oluline. Tänapäeval abielluvad inimesed vähem, aga ma mõtlen, et kui nad seda teevad, siis miks mitte teha kirikus, isegi kui nad usklikud pole. Miks mitte teha suure peoga, sest nad tähistavad midagi, loovad enda ümber kogukonnatunde. Laulu- ja tantsupidu on tähistamise tõeline tipp – kes me oleme, kust me tuleme, miks me kokku hoiame. Meil on seetõttu pärast palju kõbusam ja rõõmsam tunne argiste toimetustega edasi minna.
Milline oli teie esimene tantsu- või laulupeo kogemus?
Tantsupeoga on mälestusi vähe, ainult see, mis olen telerist riivamisi näinud. Ma olen eluaeg muusika mullis elanud ja seega oli laulupidu mulle nähtavam. Ja eks olen ka paar korda laulupeol käinud, nii täiskasvanuna kui ka koolieas. On käidud ka ühel väga vihmasel noorte laulu- ja tantsupeol, aga ka ilma kiuste on väga head mälestused.
