— Mida tähendab kevad liikluspolitseile?

— Liiklus muutub. Tänavatele tulevad kergliiklejad – rulluisutajad, jalgratturid, mopeedijuhid, mootorratturid – ja maanteede piirkiirused suurenevad. Kui kevadel lastakse loomad välja ja vasikad jooksevad, siis ka liikluses on tunda, et vabadus on saabunud. Kui enne sai sõita 90 km/t, nüüd saab 110-ga. Harjud sellega ära, siis on naljakas 90 km/t sõita. Julgus tuleb kallale.

— Kui viisakas oskab olla selline karjalaskesohver kaasliiklejate suhtes?

— Keskmine oskab, kuid üksikud ei oska ja osal pole kogemusi. Liiklus on grupipsühholoogia. Inimesed ei taha üldjuhul massist eristuda. Kui enamik sõidab korralikult ja lubatud kiiruse piires, on kõik hästi. Kui keerame aega mõne aasta tagasi, kui massliiklejad liikusid 90 km alas 110-ga, siis eristusid korrektsed liiklejad. Enne panid häirima 90 km/t sõitjad: miks ta troppi tekitab? Nüüd on vastupidi. Ka viisakus on populaarseks muutunud. Näiteks lastakse väga sagedasti autosid kõrvaltänavatelt vahele ja nemad tänavad. Aga kui sa lähed näiteks Soome, siis kontrastid on piisavad. Meil on veel palju minna.

— Kaua võtab aega uue sõidukombe sissejuurdumine?

— Üldjuhul on see individuaalne. Et ta saaks normiks, kulub vähemalt kolm kuni viis aastat. Oleme omavahel arutanud, et kõige tähtsam on järjepidevus, olgu selleks ennetavad loengud või järelevalve. Kui praegu seda vähendada – näiteks koondada pooled politseinikud –, siis kohe esimesel kuul traagilisi tagajärgi poleks, kui seejärel viskaks arvud üles.

Või kui koolides loengusarjad ära jätta, siis sel aastal ei juhtuks midagi. Aga kui see põlvkond hakkab liiklusse tulema, saab rolleriealiseks või tahab juhiluba, läheb asi hulluks. Kui siit ressurss ära võtta, siis maksaks see inimeludes julmalt kätte.

— Suur rahvuslik liiklusohutusprogramm võeti meil vastu 2003. aastal, see määrab tegevuskava 2015. aastani. Praegu on aasta 2009. Kuidas on programmi täidetud?

— Kui inimelude säästmist vaadata, siis oleme plaanist ees. Hüpe toimus viimase pooleteise aastaga. Kuid kui näpuga järge ajada, siis… Aga oluline on see, et programm on olemas.

Võrreldes teiste Euroopa riikide samasuguseid programme, näeme, et kõige edukam on olnud Prantsusmaa, kus president ütles, et see on nende kõigi jaoks probleem number üks. Prantsusmaa on tulnud liiklusohutuses põhjast välja, trüginud etteotsa. Ongi kaks asja: programm ja see, kui kõrgel tasandil asjasse panustatakse. Surve ülevalt alla.

— Mis on järgmine halb harjumus, mis tuleks Eesti liiklejatelt välja ravida?

— Praegused probleemid on esiteks purjuspäi juhtimine, teiseks kiiruse ületamine, kolmandaks liiklejad vanuses 16–25, siis muidugi turvavöö ja juhtimisõiguseta liiklejate liiklusest eemalehoidmine. Neisse me panustame, et inimelusid säästa.

Teised riigid näevad probleeme ka liiga napis pikivahes ja telefoniga rääkimises roolimise ajal. Eriti suurlinnades, kus on väga palju tagant otsa sõitmist, kuna juht räägib mobiiliga. Eestis seda probleemina veel ei tunnetata. Pikivahe ja kiiruse suhet ei võeta ka meil tõsiselt. Suurematel kiirustel peaks pikivahe suurem olema.

— Aga mida esimese asjana märgatakse, on eessõitja suunatule kasutamise oskus…

— Üldine viisakus. Linnades on probleem ka fooritulest kinnipidamine.

— Võib-olla on hoopis fooritsüklid – näiteks vasakpööreteks – liiga lühikesed?

— Tipptunnil võib juhtuda, et jääd manöövriga ristmikule. Üldiselt tuleks ise arvestada, et ristmikku kinni ei sõidaks. Aga päris palju eiratakse punast tuld, kui tee on vaba.

— Lahenduseks võiks panna ristmikule kaamera, et alateadvus korra majas hoiaks…

— Üks võimalus on üldise liikluskultuuri taseme tõstmine. Mida kõrgem see on, seda rohkem arvestatakse pisiasju.

Teisel poolaastal käivitub Tallinna–Tartu maantee kiiruskaamerate projekt, järgmises etapis peaksid juurde tulema ka teised vahendid, nagu punase tule kaamerad ja ühissõidukiraja kaamerad. Punase tule kaameratest oleks Tallinnas palju kasu, siin on palju jalakäijatele otsasõite mis tahes fooritulega.

— Kui palju see kaameraprojekt inimtegevust nõuab?

— Suhteliselt vähe. Kõige kallimad on arendus ja seadmed. Töö teeb arvuti, kvaliteedikontrolli inimene.

— Mis muutub minu jaoks, kui ma pärast kaamerate käivitamist Tallinnast Tartusse sõidan?

— Korralikule liiklejale ei muutu midagi. Liiklusmärkide järgi ei juhtu ka midagi. Kuid need, kes teevad ohtlikke möödasõite või lihtsalt kihutavad… Oleks hea, kui kaameratel võimalikult vähe tööd oleks.

— Defineerige korralik juht.

— See, kes liikluseeskirju tunneb. See, kes liikluseeskirjadest kinni peab. Ja lisaks kirjapandule rohkem panustab – räägin viisakusest ja teistega arvestamisest.

— Omaette nuhtlus on veel kolonnitekitajad…

— Kolonnis sõitmisega tuleb harjuda. Näiteks kui toimub Türi lillelaat, siis on palju sõidukeid sinna poole teel ja tulebki kolonnis sõitmisega leppida. Kolonnis on olulised pikivahe ja rahulik närv. Tuleb end tagasi hoida. Alati võib mõni loom teele joosta või kellelgi ootamatu tehniline rike tekkida. Probleemid sõltuvad ilmast – vihm, lumi. Peale liikluseeskirjade tuleb arvestada teeolusid. Alati ei saa ega pea 90 km/t sõitma. On tehtud katseid, mille tulemused näitavad, et möödasõit ei anna erilist ajavõitu. Inimene võidab paar minutit, aga tekitab rohkem ohtlikke olukordi.

— Adrenaliini pärast?

— Selleks on kinnisel alal omaette võistlused, kus on tagatud ohutus.

— Millised on kõige ohtlikumad kohad liikluses?

— Kui kaarti vaadata, siis on õnnetused hajutatud üle Eesti. Tallinnas ja Narvas on probleemiks jalakäijate ja sõidukite kokkupõrked.

Liikluskindlustusfondi andmetel (nemad arvestavad kõiki plekimõlkimisi) on Eesti kõige ohtlikum koht Tallinna Haabersti ring, kus iga päev juhtub kaks-kolm-neli plekimõlkimist. See on Eesti kõige ohtlikum koht, aga seal pole juhtunud ühtegi raskete tagajärgedega õnnetust.

Ülejäänud Eesti probleem on kõrvalteed. Hukkunutega õnnetused on juhtunud valdavalt reedel, laupäeval või pärast palgapäeva just kõrvalteedel ja päris palju ka joobnud juhtide süül või osalusel. Või siis väsimusest. Viimane juhtum oligi, et ini­mene tuli autoga öövalvest, jäi hommikul roolis magama ja sõitis sirgelt teelt välja. Surnuks.

— Milline on kõige sagedasem õnnetus?

— Sellel aastal on olnud päris palju – ütleme – liiga palju õnnetusi, kus ühes autos on mitu liiklejat korraga surma saanud. Noored on sõitnud üle kaela. Ikka kolm või neli inimest. Õnnetusi on sel aastal võrreldes eelmisega hulga vähem, hukkunuid on seitsme võrra vähem. Vigastatuid on 340 vähem. Traagilisi õnnetusi on vähem, kuid korraga on neis rohkem inimesi surma saanud. Üldjuhul ei ole sellised ühe sõiduki õnnetused mitte niivõrd kokkupõrked, vaid valdavalt teelt ja kurvist väljasõitmised. Vale kiirus, tihti purjuspäi. Turvavöö oleks võinud paljudel juhtudel päästa.

— Kuidas on majanduskriis liiklust muutnud?

— Ohumärk (vaadates väärtegude statistikat ja kuulates, mida räägivad kindlustused ja autofirmad, kelle sõidukid on liisingus) on tehniliselt mitte korras sõidukite hulga kasv majanduskriisi ajal. Sõidukid ei käi tehnilisel ülevaatusel või ei saa sealt läbi või ei remondita neid õigel ajal. See on esimene ohumärk.

Aga kui vaadata statistikat, siis põhimaanteedel on liikluskoormused viis-kuus protsenti vähenenud. Ja linnas on ummikud mõnevõrra väiksemad kui aasta tagasi. Samuti viis-kuus protsenti.

— Uus auto loob turvatunde illusiooni…

— Kui on autos palju elektroonikat, siis muutub juht kindlamaks ja arvab, et elektroonika hoiab teel. Aga kui elektroonika piir kätte tuleb? Talviti sagenevad liiklusõnnetused, kus n-ö džiipidega koduperenaised on ülearu elektroonikat usaldanud ja teelt välja sõitnud. Sel talvel oli samamoodi – jälle teelt välja, jälle naisterahvas, jälle džiibiga…

— Et siis maasturiga naine on juba ette ohtlik juht?

— Ei ole. See oli lihtsalt näide, et elektroonika teeb inimese eest palju ära. Sõidukite turvalisus on kümne aastaga kasvanud. Aga kusagil on piir ja seda piiri peaks teadma. Sõidukis pole kunagi liiga turvaline.

— Omast kogemusest: kui märkan liikluses maasturiga daami, siis teritan tähelepanu, sest isegi kui mul on eesõigus, ei pruugi tema seda teada… Kui palju need stereotüübid tõele vastavad või õigustatud on?

— Kõik üldistused ei pea paika. Eks see, kes ostab džiibi, tahab seda kindlasti maastikul proovida, kes Subaru, tahab selle võimsust teel proovida.

Kiiruseületajad ja joobnud juhid, kes vahele jäävad, on valdavalt mehed. Sõiduvõtetes eksimine – seal on enamasti naised. Aga naiste õnnetuste tagajärjed pole rasked, kuna kiirus on väiksem. Lihtsalt sõidukiga ei saada hakkama.

— Mingi keskmise rikkuja koondportree peaks ju ikka olemas olema?

— Kui üldistada, siis keskmine liiklusrikkuja on meesterahvas vanuses 17–25, eesti või vene rahvusest, sõidab valdavalt autoga hinnaklassis 20 000–70 000 krooni. Esile võib tuua ka seda, et noored on tihti BMW-dega ja nendega on kiiruseületamisi ja raskete tagajärgedega õnnetusi rohkem kui teistega. Aga see pole sellest, et sõidukid oleks halvad… BMW ja Opel Calibra on need, millega juhtub.

— Kas parkimisplatsidel käiakse endiselt kiirendamas?

— Üha vähem. Aga on võidusõidud, kiirendamised, kummivilistamised – need on sõidukitega seotud vaba aja tegevused.

— Kas nende subkultuuridega on üldse mõtet võidelda?

— Neid ei ole võimalik likvideerida. Kui nad sõidavad õiges kohas normaalsuse piirides ja ohutult, siis see pole probleem. Aga paari aasta tagused tänavarallid teistele liiklejatele vilistades? See on ülim jultumus ja need mehed väärivad ranget kohtlemist.

Euroopas on tõusvaks trendiks illegaalsed võidusõidud. Need ei toimu ühel päeval teatud tunnil, vaid sellised, mis läbivad mitut riiki, sealhulgas ka Eestit. Sel aastal peaks kaks tulema. Alustatakse Lõuna-Euroopast ja läbitakse ühe-kahe päevaga ka Eesti. Uhked ja kallid autod ning suured kiirused. Aga politsei teeb rahvusvahelist koostööd ja me oleme valmis tagama teel teiste liiklejate ohutuse.

— Mis saab võidusõitjatest?

— Sõltub rikkumisest. Saab ka korrektselt liigeldes võidusõitu teha. Viimane kord, kui kolm aastat tagasi Pärnu juures uhkeid autosid kinni peeti, siis inimesed käisid kohtust läbi ja olid ka arestimajas.

— Kui haritud liikleja on jalgrattur?

— Selle aasta esimene hukkunu oli jalgrattur. See juhtus esimesel jaanuaril kell viis. Kui võrrelda viie aasta taguse perioodiga, siis on jalgrattur haritud, kui võrrelda Soomega, siis on arengumaad küllaga.

Jalgrattureid on kahesugused. On lapsed, kes ei tea, kuidas liigelda ja kus teatud vanuses tohib liigelda. Teine seltskond on eakamad jalgratturid. Üldjuhul mehed, üldjuhul maapiirkondades, üldjuhul joobnud ja tumedates riietes. Sõidavad pimedas ilma helkurita rattaga koju või lükkavad ratast käekõrval. Nendega juhtub just kõrvalteedel väga palju traagilisi õnnetusi. Õnneks on laste ja noortega on jalgrattaõnnetusi vähe. Aga just vanemad liiklejad…

— Kas sebrad on ikka sõbrad? Tuttav välismaalane imestas, kui julgelt eestlased sebrale astuvad. Vastasin, et nad said lõpuks aru, et ilma võtmata neile teed ei anta…

— Pilt on paremaks läinud. Probleeme on sebradel, kus juht teeb foori lubava tulega manöövrit ja ülekäigurada jääb teele. Juht ei saa aru, et peaks jalakäijale teed andma. Samas – kui näiteks Tallinnas Viru juurest foorid ära võtta, siis ei saaks seal autod üldse liigelda, jalakäijaid kogu aeg tiksub.

Ohutumad on fooriga sebrad. Oluline on, et ülekäigurajad oleksid joonitud ja valgustatud. Kõige rohkem ongi õnnetusi nendel ülekäiguradadel, mis pole valgustatud. Või kus on sõidukijuhi jaoks segane olukord.

Ei saa öelda, et alati eksib juht. Tihti eksib ka jalakäija, näiteks annab juhile segaseid signaale, kas ta tahab üle minna või ei taha. Ajab juttu ja teeb ootamatu sammu või tunnetab oma eesõigust ja juht ei oska seda arvestada. Näiteks parempöördel majade vahel.

— „Lamavad politseinikud”, kõrgendatud ristumiskohad – mis veel?

— Saarekesed. Üks selline koht on Tallinnas, kui Kosmose juurest Tõnismäele üles sõita. Ülekäiguraja juures on saareke just selleks, et kiirus maha saada.

Kui Pärnusse sõita, siis Kernus on tee nendega kitsamaks tehtud. „Lamavaid politseinikke” polnud sinna võimalik panna. Kitsam tee tähendab väiksemaid kiirusi. Ja tõesti pole pärast kiiruse mahavõtmist Kernus õnnetusi olnud. Muidu sõideti seal kogu aeg kurvist välja…

Tondi tänav Tallinnas on ringteedega tehtud.

— No seal on ju võimatu sõita, pea hakkab ringi käima…

— Aga seal ei ole ka õnnetusi!

— Kus viimati politsei initsiatiivil liikluskorraldust parandati?

— Ohutuse koha pealt: kui sõita Tondi tänavalt alla ja keerata Tammsaare teele, siis vanasti sai sama rohelisega ka Retke tee ületatud. See on nüüd ära muudetud. Sellepärast, et seal toimus liiklusõnnetus, kus auto läks viimase rohelisega ja jalakäija esimesega. See oli ikka päris kole.

Teeme palju ettepanekuid. Näiteks kui koolide juures on 1. septembril patrullid, siis politseinik samal ajal vaatleb olukorda jalakäija vaatevinklist. Anname omavalitsusele tagasisidet. Eriti kui panna end väikese jalakäija rolli. Tallinnas on ülekäigukohad suhteliselt ohutud, kuid päris palju on reklaamidega prügikaste laternapostide küljes, esimese-teise klassi põngerja kõrgusel, ja laps ei paista selle tagant välja.

— Milline on fooride sekundikellade kasutegur?

— Positiivne. Liiklejad ei oska ilma selleta arvestada, eriti tipptundidel suure liiklustihedusega: kas ma jõuan või sõidan end ristmiku keskele kinni?

— On meil veel selliseid liiklusohutust parandavaid nüansse, millesse tasuks panustada?

— Näiteks teetöö. Ajutised piirangud-remondid, nende nähtavaks tegemine. Kui sa lähed Soome-Rootsi, siis näed koonuseid ja aiakesi, sind juhitakse takistusest mööda. Ohutus on tagatud. Eestis vaatad – on paar koonust ja üks väga määrdunud ajutine märk. Piirab kiirust 90-lt 30-le.

Mujal Euroopas on teetööl kasutusel ka kiiruse mõõtmise seadmed. Aga mitte karistamiseks, vaid teetööliste hoiatamiseks. On postike, millel vilgub tuluke, et autojuht kaugelt näeks. Ja posti sees on kiiruskaamera. Kui kiirus on määratud 30 km/t ja keegi sõidab kiiremini, siis annab postike töölisele signaali, et üks hull tuleb sealt, saab eest ära minna. Meil juhtus eelmisel aastal Tammsaare teel selline õnnetus. Hooldati teed ja tuli üks n-ö hull liikleja.

— Kui palju kohustab amet teid alateadlikult korralikult sõitma või libiseb mõnikord ilusa ilmaga see maagiline sada allamäge sisse?

— Ainult operatiivsõitude juures. Kõik hakkab endast. Ega ei saa teiselt rohkem nõuda, kui ise oled. Aga kindel on see, et ilmeksimatuid inimesi pole olemas.

— Niisiis olete kindlasti 90 km alas sajaga sõitnud?

— Eee... 90 km alas sajaga? Seda ei oska ma öelda. Küsimus on selles, millistes piirides ja millise tahtlusega. Aga purjuspäi juhtimised, kiiruse ületamised – nende inimeste koht ei ole politseis. Ja see on selgeks tehtud, et peale karistuse vabastatakse joobnud juht ka töölt.

Aga linnapiiri sildist, kust algab 50 km ala… et keegi seal 51 või 55 km/t mööda sõitnud pole – sellist inimest maailmas ei ole.

— Kui palju mänguruumi paragrahvide tõlgendamisel on mõistlik?

— Liiklusjärelevalve on looming, rikkumisi on erinevaid. Joobnud juhtidega ei ole mingit loomingut ega mängumaad. Ega tõsiste kiiruseületajatega – teise või kolmanda lõike rikkujatega. Teinekord võib isegi peatumise või parkimise keelu märgi all reisija väljalubamiseks peatumine olla nii ohtlik, et võrdub purjuspäi juhtimisega. Sõltub konkreetsetest asjaoludest.

— Kiiruse ületamine möödasõidul, eriti lühikese möödasõidumaa korral…

— Sõltub olukorrast. See on piiripealne asi, kuidas vaadata. Peamine on, et möödasõit oleks ohutult tehtud. Või tuledega vilgutamine. Pimedal ajal võib see hoiatamine vastutulijat pimestada, raske õnnetuse põhjustada või lihtsalt ehmatada. Valgel ajal pole nii tõsine. Kui vastutulijad vilgutavad, sõidad ise rahulikumalt. Mida kaugemale vilgutavad, seda rahulikum on liiklus.

— Kas soosite solidaarsust?

— Kõik, mis aitab kaasa liiklusohutusele, on väga hea. Kui ma näitan veokijuhina suunatuld tagasõitjale, et ta võib mööda minna, on ohutu, siis selle eest politsei ei karista, kuigi tegelikult veokijuht suunatulega lubatud manöövrit ei tee.

Või kui sõiduk sõidab 90 km alas 80 km/t ja taga sõitev juht kiirendab tast 90–100-ga mööda ja teeb seda ohutult, siis…

On piir, ja politseinik tõlgendab ja kaalub seda lähtuvalt olukorrast. Mõnes riigis on konkreetne rikkumine ja konkreetne karistus, ei mingit kaalumist.

— Kui palju lähtutakse praktika kujundamisel tõest: ära tee teistele seda, mida ise endale kaela saada ei taha?

— Analüüsitakse, milliseid rikkumisi on kõige rohkem ja millised on võimalikud keskmised trahvid nende rikkumiste eest. See analüüs näitab, kas konkreetsed karistused on mõjutanud liiklejaid, et nad enam ei rikuks. Karistuse idee ongi selles, et rohkem seda ei juhtuks. Kui vaadata karistusi, siis on tohutult palju võimalusi, mille eest saaks karistada.

— Varjatud jälgimist teostav patrull sõidab selgel-sirgel maanteel napilt 80 km/t, mis on 90-ga tagant tulijale paras kiirus, et pikemalt mõtlemata salapatrullist mööda sõita. Kuid kui möödudes seejuures hoogsalt kiirendada, on „mahavõtmine” kärme tulema. Mina pean sellist töömeetodit rikkumisele provotseerimiseks.

— See ei ole rikkumisele provotseerimine!

— Teeolusid arvestades liigub patrull liiga aeglaselt.

— Rikkumisele provotseerimist pole kusagil sõnastatud. 80 km/t sõitmise eesmärk pole kindlasti nende hullude leidmine, kes mööda kihutaksid.

Vaata, liiklusohutust saab tagada koha peal seistes või voos liikudes. Varjatud patrullid on üldjuhul liiklusvoos. Nende töö on välja sõeluda agressiivsed liiklejad, jäädvustada nad videosse ja võtta vastutusele. 80 km/t 90 km alas sõitmine pole provotseerimine, mõni auto ei sõidagi kiiremini.

— Politsei Hunday vaevalt nii nadi on, et maanteel 90 km/t välja ei võta… Jõuame mänguruumi kuritarvitamiseni. Räägitakse maanteel kinnipeetud mehest, kel olid dokumendid korras, kuid kui mees tõkiskingade näitamiseks kampsuni väel maanteele astus, sai ta trahvi helkurita maanteel viibimise eest…

— Legend! Vaata, see ongi üks asi, mis kuritarvitamise paika paneb, et politsei töökvaliteeti ja rahulolu tema tööga mõõdetakse kogu aeg. Piltlikult öeldes, kui politsei läheb trahvimise teele või annavad poliitikud eesmärgi, et peate igal aastal riigikassase tooma nii suure summa raha…

— Kas selline eesmärk on?

— Ei ole. Meil on rahvuslik liiklusohutusprogramm, seal on eesmärgid. Kuni politseinike tööd mõõdetakse säästetud inimeludes ja usalduse protsendis, niikaua on kõik normaalne. Kui politsei tööd hakatakse hindama kroonides ja sentides, protokolliarvudes ja kvantiteedis, mitte kvaliteedis....

— Trahvide rida on eelarves ju täiesti olemas.

— Võib naljaga pooleks öelda, et igasugused eelarvekärped on eeskujulike liiklejate süü. Politsei tunnustab neid liiklejaid kahe käega, meil on nende tõttu lihtsam tööd teha. Parema meelega jagame ikka ennetusvoldikuid, kui mässame joodikutega.

— Kas oma mehi ikka usaldate pärast Livio Karro juhtumit teele saata?

— Sellised puhastused… politsei teeb ise järelevalvet. Meil on selleks sisekontroll. Päris palju infot jääb infoks või on kaebus lihtsalt kellegi vastukäik. Ei ole politseid, kus probleeme ei esineks. See sõltub näiteks riigi

üldisest korruptsioonitasemest, selle järelevalvest ja karistusest. Kindlasti ei saa praegust aega võrrelda paari-kolme aasta taguse olukorraga…

— Milline on teie lemmiktee (peale kodutee)?

— Tänak: Ma just mõtlesin kodutee peale.

— Miilits: Mulle meeldib kõige rohkem minna Haapsalu poole mitte mööda suuri teid, vaid kõrvalteid, mis on ilusa loodusega, tühjad ja piisavalt käänulised. Loodus ja teeolud vahetuvad, juht peab sellega arvestama ja aju töötama, mitte pole neli sirget sõidurada, tohutu liiklusvool ja kiirus 110 km/t – see teeb närviliseks. Meeldivad teed, kus saab olla sõiduki ja mõtetega.