Norra - fjordid, kosed, trollid ja kirikud
Öeldakse, et parim aeg Norra külastamiseks on juuli-august. See on aeg, mil Norras on kõige soojem. Juulis võib temperatuur küündida 25 kraadini, kuid mägedes tuleks siiski arvestada vähemaga. Keskmine temperatuur on 15 kraadi, kuid samas võib ka augustis juhtuda, et väljas on ainult kuus kraadi sooja. Enamasti on ilm pilves ning sajune, kohati võib näha ka päikest tervitamas. Arvestada tuleks ka heitlikku tuult.
Norras on palju vaadata. Kindlasti ei jõua ühe reisi jooksul igal pool käia. Seetõttu soovitan esmajoones külastada Kesk-Norrat ning selle ümbruse vaatamisväärsusi. Minu sihtkoht oli Geiranger, mis asub ligi 500 kilomeetri kaugusel Norra pealinnast Oslost. Sõit sinna on imeline. Teed looklevad mööda fjorde ning suuri mägesid. Igal pool näeb vulisemas väikseid koski. Alguses üritasin kõike jäädvustada, kuid hiljem sain aru, et neid koski muudkui tuleb ja tuleb ning ilmselt jääbki tulema.
Puhkus murukatuse all
Geiranger on küla Geirangerfjordi ääres orus. See on populaarne turismisikeskus, kuhu saabub päevas vähemalt üks lõbusõidulaev. Geiranger on ideaalne paik peatumiseks, sest nii liustikud, Trollitee kui ka paadimatkade alguspunkt on käeulatuses.
Peatuda soovitaksin väikestes matkamajades, kämpingutes või hotellis, vastavalt soovile ning vajadustele. Matkamaju ja kämpinguid on erisuguseid. Ühed lihtsad, teised mugavustega. Majakeste ühine joon on murukatus. Soovitan võtta natukene kallim, kuid seetõttu uhkem matkamaja, kus on köök ning pesemisvõimalus, sest hommikukülmas pole just kõige meeldivam õue peal olevasse ühisdusˇiruumi lipata.
Lisaks saab köögis iga kell maitsvat kohvi valmistada ning süüa, sest väljas söömine on Norras kallis. Poest toidukraami ostmine ning majakeses söögi valmistamine tuleb palju odavam. Toidupoest saab kätte kõik vajaliku, kuigi hinnad võivad esialgu ära ehmatada. Norras on kõik peaaegu kaks korda kallim. Näiteks leidsin poest tavalise vorsti, mille kilohind oli 600 krooni. Enamik hindu jääb siiski mõistuse piiridesse.
Poes kala pole
Kindlasti tuleks proovida Norra rahvusjooki akevitt’i ning Norra juustu. Norrat tuntakse ka kala poolest, kuid värsket kala ei kohanud ma üheski poes ning seetõttu jäi see proovimata. Siiski oli näha inimesi, kes olid käinud kalal ja naasnud piraka saagiga. Toidupoes on vahvad saiaviilutamismasinad. Valid riiulist pakendatud saia, võtad selle kilest välja ning viskad masinasse. Kätte saad mõnusa pehme viilutatud saia, mida hea piknikul nosida.
Geiranger on suurepärane koht matkamiseks. Mägedes on tähistatud matkarajad, kus on võimalik harrastada kepikõndi ning seigelda looduses. Esmapilgul tundub ronimine kerge, kuid pärast pikka üles-alla kõmpimist tunned väsimust. Osalt tekitab seda ka mägedeõhk, mis on lauskmaaõhust hoopis erinev. Soovitan matkata suure kose juurde, mille alla saab ronida. Siiski peaks olema ettevaatlik, sest libisemisoht on suur. Matkal soovitaksin maitsta koskedest tulevat vett, mis on väga puhas, külm ja maitsev. Võin julgelt öelda, et sealne vesi oli parim, mida olen eales joonud.
Geirangeri sadamast pääseb paadiga fjordile. Paadituurid on eri pikkusega. Sõidu ajal tutvustatakse fjorde ja nende ajalugu, juhitakse tähelepanu koskedele ja jugadele, nende tekkeloole ja muule sellisele. Geirangerfjord võib uhkustada just mitme suursuguse kosega. Näha võib ka kaljust moodustuvat mehenägu ning kõrgetel kaljuküngastel asuvaid talusid. Osas neist elavad praegugi inimesed. Imestama paneb, kuidas nad koju pääsevad. Pealtnäha pole sinna mingit ligipääsu, lihtsalt kaljud ja mets.
Geirangerist paarikümne kilomeetri kaugusel asub Valldal, mis on tuntud maasikapõldude poolest. Maasikahooaeg algab Norras juuli alguses. Suurtel maasikapõldudel võib kohata rohket sagimist. Kui tekib maasikaisu, siis kohalikud lapsed müüvad neid tee ääres peaaegu iga 500 m tagant. Maasikad on suured ja magusad. Tasub kindlasti proovida.
Tee ääres võib kohata ka loomi – lehmi, kitsi ja lambaid –, kes liiguvad vabalt ringi. Nad on turistidega harjunud. Kui aeglustad sõidukiirust, et neid pildistada, siis jooksevad nad kohe auto poole, lootes süüa saada. Isegi lambad, kes muidu kardavad kõike ning kõiki.
Valldalist tuleb sõita praamiga üle fjordi, et pääseda Trolliteele. Trollitee (Trollstigen) on äärmiselt käänuline, 11 järsu kurvi, trollikujude ja koskedega palistatud rada. Trollitee vaateplatvormilt avaneb imeline vaade orule. Kuigi õhusooja on 15 kraadi, on tee ääres lumi maas.
Kui Trolliteelt alla sõita, tuleb veel üks vaateplatvorm, kust saab matkata kärestikuni ning nautida rippsillalt veekohinat. Samuti võib kohata puidust trolle, kelle kõrval end pildistada. Legendi järgi liiguvad päris trollid ainult öösiti. Trolliteel nägin ka esimest ujumiskohta koos liivaribaga. Vesi oli sissehüppamiseks siiski liiga külm.
Liustik võtab hingetuks
Geirangerist allapoole sõites tuleks külastada linna nimega Stryn, kust saab kõige paremini jääliustikule. Tee Stryni viib läbi mitme pika tunneli, millest pikim oli seitsmekilomeetrine. Norra pikim tunnel on ligi 24-kilomeetrine. Liustikule pääsemiseks tuleb tõusta kilomeetri võrra kõrgemale, mis tähendab mitme kilomeetri pikkust jalgsimatka. Kel soovi, saab raha eest ka autoga, mis meenutab pigem golfikäru, kuid mida kohalikud kutsuvad hobusekaarikuks.
Liustik on suur ja helesinine. Ning nähtav osa on ju ainult killuke tervest liustikust. Minule meenutas liustik pigem müstilist mannavahtu. Kuidagi ääretult puhas ja ilus. Liustikule saab ka ronima minna, kui laenata selleks vastav varustus.
Kindlasti tasuks külastada ka Borgundis asuvat vana puukirikut, mis on Norra tuntuim. Kirikuid võib aga kohata isegi kõige väiksemas külas, sest norralased on usklik rahvas.
